Trash Can Dance
Jungle Breakcore Alternative dance 8-bit Rhythmic noise Tracker music Acid techno Psychedelic Electronic music Sampledelic Electro pop Synth-pop Sound collage Freeformfreakout Acid house
Silver Lepik elik Pinktool paneb korraliku peo neil kolmel kassetil püsti. Madal ja kõrge, risune ja puhas kohtuvad siin -- mis on loodud eestimaise muusikaprogrammiga Sound Club. Meloodiates on kitši, umpa-umpat ja enese üle naermist; aeg-ajalt ka idamaist rõhuasetust. Teisalt rütmilises dünaamikas on loogiline järjepidevus - 8-bitised rütmid arenevad breikbiidiks ning trummiks ja bassiks. Nii muusikaliselt kui ajaliselt ei jäänud happetehno- ja hauss algusaegadel kuigi kaugele (minevikku). Žanriliselt on asi veelgi kirevam -- tantsumuusika keskmest liigub asi koguni rokkmuusika äärealadele. Või miks koguni -- loomulikult nii peabki! Peaasjalikult on asi intensiivne udjamine -- sedalaadi mürarohked ent pop-puutega biidid on üks mängulisemaid ja elegantsemaid, mida siinkirjutaja on Eestis kuulnud (Mürgelmaschine tuleb lisaks meelde). Teisalt on vahel tunne, et muusika oleks justkui salvestatud pooleldi katkise helipeaga magnetofonile -- heli kerkiks esile justkui ühest küljest/kanalist ja on tajutav teise külje/kanali õrn kaja kusagil eemal. Igal juhul on see tervitatav. Kolmas kassett on veidi teistsugune nii vormistuselt, muusikaliselt kui koosseisult -- lisandunud on Neeme Lopp ja Martin Kauber. Osaliselt on need laivülesvõtted, muusikaliselt kas rokivad või tripivad; kuigi lugude struktuurid on lihtsustunud, kostub sellest jätkuvalt läbi algusaegade pinktoolilik pujäänlikkus. See on klassika -- selle juurde olen korduvalt tagasi pöördunud ning uusi aspekte avastanud. Hiljem on Silver Lepik teinud muusikat nii oma nime kui ka Crash Test MONEY-aliase all.
Kuvatud on postitused sildiga Trash Can Dance. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Trash Can Dance. Kuva kõik postitused
1/14/2024
Pinktool – 2000-2011 (2022)
12/15/2023
Fake Area Code – II (2023)
Bandcamp/Trash Can Dance
Noise rock Avant-rock Progressive electronic Neo-psychedelia Kosmische Musik Experimental rock Electronic Neo-psychedelia Freeformfreakout Space rock Improvised music
Eesti mürarokil läheb ilmselgelt kenasti -- Zahir jätkuvalt tegutseb ning sel aastal ilmusid albumid nii Fake Area Code'il kui hiljuti Other Eyes'il. FAC'i teine (muusikakriitikute klišee on, et raske) album jätkab müramist rohmakate (aju)kaablite ja lootusetult sassi läinud efektiplokkide vahel. Ikka vokaal, süntesaatorid ning trummid tekitamas toorest psühhedeeliat, milles on nii pinget, ängi, viha; ning lõppeks toimub vabanemine. Toorest liha tarbinud budist palveid ladumas. Või siis ümber pööratuna -- näiteks teise loo alguses, mis kõlab Klaus Schulze, Ash Ra Tempel'i kui Tangerine Dream'i valdustesse sisse murdmisena; et sealt hakata edasi tembutama nii vokaali, trumme kui elektroonikat keeristeks keerates. Sealses labürintjas ruumis leiab igaüks endale oma nurgakese. Mingil hetkel hakkavad tektoonilised sündibassid kogu kupatust hüpitama -- noh, hea ja halva tundmise kaev variseks maa sisse. Lõpulugu prääksub-vigiseb-tuuseldab kui ahvikäpp orki turjal. Ei viitsi enam punne albumitele lisada, aga see on kindlasti üks selle aasta rokialbumeid.
12/24/2022
Ägakäken – AxLxBxUxM (2022)
- Avant-metal
- Drone
- Extreme metal
- Death industrial
- Gorenoise
- Black noise
- Dark ambient
- Ambient drone
- Crust punk
Ägakäken'i arvustamise alustamiseks oli vaja teha jõupingutusi. Nimelt ei saanud kuulata uues seadmes, mis millegipärast ei ühildunud sinikikuga ega ei olnud sellel ka kõrvaklapipesa; mistõttu tuli kolida vanasse aparaati, et naabritel jõulumeeleolu mitte ära rikkuda ja verivorsti kurku ehmatada. Vaikselt ei ole Ägakäken'it mõtet kuulata, sest energia ja füüsiline laine on osa selle duo identiteedist, mis on arhailine, armutu, küüniline, toores ja roostes, mis tasapisi kokku loksunud 10235 aasta vältel. Kui pidada silmas talvist pööripäeva, siis tegu igati kohase helindiga. Nimi "Ägakäken" kõlab kuidagi võikalt ja sarnaneb kõlaliselt sõnaga "kägiveen", mille rebenemiseI on surnud nii mõnigi loll ja tõbras. Täpsemalt olen viimase kahe kuu jooksul vaadanud seriaali "1000 viisi suremiseks", mille iga episoodi lõpumoraali asemel võiks lihtsalt mängida Eesti duo muss. Vähem targutamist ja rohkem uute meeleoIude loomist! Käesolev album eelnes teosele "Seksiori Indrek", mida pean üheks selle aasta parimaks albumiks (tegelikult kõige paremaks). Ent see ei jää Intsu-albumist palju maha. Ent siiski. See on positiivne nietzschelikust filosoofiast kantud meeldetuletus – suru nõrkused ja meeleheide alla ning küta täiega edasi. Ei andesta ühiskond ega ka lõpuks sina ise endale. Et ühiskond võidaks, tuleb kõigepealt ise(ennast) võita. Nagu ütles üks tark mees René ligi 4 sajandit tagasi – valluta end! Samas viha tuleb millalgi ja kusagil välja valada – positiivses kunstilises vormis. Nende kärisev-põrnitsev metall on kokku joodetud tumemürast, toonelaindustriaalist, mudakoorikupungist, ängistatud hümnidest. Ent nad seadsid sisse huvitava traditsiooni – kogu selle mürgli keskel on üks pika kestusega õhuline (kuigi pahaendeline) tumeämbient/droon-laks. Kuigi lühike lõpulugu on raugel kidraplõnnimisel põhinev nõrkushetk, oli see viljakas sõnnik võimsale järjele.
7.5 (7.0-8.5)
10/09/2022
Tont – Biomass (2022)
- Drum and bass
- Ambient dub
- Organic electronica
- Psychedelic
- Dreamwave
- Field recording
- Musique concréte
- Downtempo
- Experimentalism
- Avant-garde
Eesti keele seletav sõnaraamat sedastab, et tont on ebamäärane üleloomulik olend, kuri vaim, koll, viirastus vms. Tont kiusab, ehmatab, hirmutab inimesi. Arvestades Siim Kuusemäe kiindumust loodusesse ja loodushelidesse, siis pigem ta kehastub seesuguseks tegelaseks, keda lõunaosariikides tuntakse essütäjä (eksitaja) nime all. Metsavaim, kes salakavalalt meelitab metsas eksleja veelgi sügavamale ja ohtlikumatele metsaaladele (sood, rabad, laukad). Artisti helid on vastupandamatult meelitavad ja unenäolised – tekitavad poolärkveloleku tunnet, mis samas tekitab kuulajas ka mineviku suunas liikumiseks tundmusi, otsimaks ja leidmaks positiivseid mälestusi pidepunktidena. Tõsi, albumi teine pool ilmneb märksa rütmilisema aluspinnasena, kus juba varasematelt albumitelt tuttavlikele downtempo- ja dub-rütmidele lisanduvad aeg-ajalt trummi ja bassi sagedused. Ent see ei ole trumm ja bass ei stiililiselt domineerivas ega ka konventsionaalses tähenduses (mis ruttu muutuks tüütuks). See on kaunistus, mis loomuldasa sulandub ülejäänud tervikusse. Vaevumärgatav, ent tõhus. Kuigi eelmisel albumil „Džunglirada” oli ilmselt hunnituid hetki rohkem, tuleb möönda, et on hüva teos küll. Sobib nii kartulikoore identiteedi, eksootika-müstika kui ka universaalse tundmuse poole püüdlejatele. Selle albumiga (eelneva loomingu taustal) vääriks Tont aasta alternatiivartisti tiitlit.
8.0 (7.5-8.5)
1/22/2021
Poon – Poon (2012/2014)
- Avant-blues
- Improvised music
- Noise
- Drone
- Freeformfreakout
- Abstract
- DIY
- Outsider music
- Psychedelic
- Lo-fi
- Bedroom music
Poon. Poon? Poon keda? Poon mida? Poon millega? Poon millal? Tartu müraküllase avangardi üks esindajaid (NE!, Autharktos, Martiini) poob oma debüütalbumil nii et vähe ei ole. Mulle meeldib mõelda, et ta poob tänapäeva popmuusikat, millest siinkõneleja saab mingisuguse aimduse tänu saadetele Muusikanõukogu ja Muusika sinu kõrvadele. See on masendav, mis sealt valdavalt kostub. Rämps. Poptroonika vaimselt mandunutele. Inferioorsus. Inferno. Elutus, viljatus, klišeelikkus, artistlikkuse puudumine, hapnikupuudusesse produtseerimine. Poon'i 16-looline (Trash Can Dance'i kassettversioon sisaldab kahtekümmet lugu, st nelja lisalugu) album kõlab kui vastumürk sellele. Tõmba oksa, raisk! Ja vastumürk mürgile antud kontekstis ei ole mürk. See on puhastav kogemus loomerõõmust, loomise protsessist ja väljalastud esteetilisest purakast. Salvestatud kitarri, harmooniumi, taldrikute-pottidega. Kasutatud arvuti operatsioonisüsteemi salvestusprogrammi, edastamaks ulgu ja sõnumeid alateadvuse piirimailt. Millest olulisim on vist "lase kui leebe tuul/ja keegi ei saa mind takistada". Captain Beefheart potinõude keskel musitseerimas. Heitke see kuradi Ableton Live masterdamisprotsessis kõrvale ja miksige mingi muu programmiga. Isegi Mart Avi viimane album ei ole sellest šabloonsest patust prii, olles tema nõrgim. Ühesõnaga – poodud.
12/27/2020
Tont – Džunglirada (2020)
- Ambient
- Avant-garde
- New Age
- Organic electronica
- Acousmatic music
- Spoken word
- Field recording
- Musique concrète
- Art music
- Sampledelic
- Experimentalism
- Post-rock
Kuulasin Tondi albumit kahe eestimaise indiklassiku - Dreamphish'i "Garlic Icecream'i" (1997) ja Borax'i "Tallinn" (1996) vahel. Nimetet (kassett)üllitised on jätkuvalt väga südamelähedased, kunagi seotud lootuste, vabadus(tund)e ja usuga, hetkel omades sügavat nostalgilist ja jätkuvalt kunstilist-emotiivset väärtust. Kuidas see Siim Kuusemäe loominguga võiks seostuda? Kujutan ette, et aastakümnete pärast võivad Tondi kassettväljaanded (Trash Can Dance'i kompromissitu järjepidevus!) olla samasugused klassikud nii mõnegi hetkel hilisteismelise jaoks. Miks mitte ka siinkirjutaja jaoks... .
"Džungli" all reeglina mõistetakse läbimatut troopilist vihmametsa, mis avaldab kustumatut mõju sealviibiva inimese psüühikale ja füüsisele. Vähem teatakse, et on olemas ka parasvöötme vihmametsad, peaasjalikult Kanada lääneosas Briti Columbias, mis sademete hulga ja massiivsusega ei jää troopikale alla. Mulle tundub, et Tont rändab nii siia kui sinna, ja kolmandaks jääb alateadlikult kohale – kodusesse Eestisse ja mälestustesse. Kogu see intensiivne kajadesse uppumine on kui läbi mälestuskihtide vajumine ja varjude liikumine; mingi sisu otsimine, mis – tõsi küll! – võib osutuda püüdmatuks sinilinnuks. Eks mälestused ole seotud tehnika ja konstruktsiooniga, nagu ka muusika; ning omavahelisel põkkumisel võivad vägagi vilja kanda. Oluline on tohutu vabadusiha, mis albumit läbib – inimolemise käändumine allikasse, kust me kõik pärineme ja vähem või rohkem alateadlikult seda endale teadvustame ja selle poole võngume. Loodus on suurim kunstiteos ja asi iseeneses ning "Džunglirada" selle meisterlik peegeldus. Vari koopaseinal võib tõepoolest lummav olla.
11/29/2020
Timo Petmanson – Voyage to Neptune (2020)
- Library music
- Alternative pop
- Jazz rock
- Easy listening
- Cinematic
- Space pop
- Fusion
- Lounge pop
- Psychedelic
Kellele ei meeldiks reisida... . Käia paar korda aastas planeedil Neptuun ja külastada selle kaaslasi, ammutada sealt jõudu ja inspiratsiooni kunsti loomiseks, olla empaatiline ja osavõtlik. See on astroloogiline lend, mis seotud Päikesesüsteemi eelviimase planeediga (siinkirjutaja jaoks on planeet Pluuto jätkuvalt üks Päikese poegadest). Muusikaliselt on Timo Petmansoni kümnelooline album võrreldes kahe aasta taguse üllitisega "Hacker Songs" hillitsetum-mõõdukam ja rohkem vaibile keskendunum; ei ole selles teravaid – et mitte öelda kramplikke – rütmilisi nükkeid, pigem liikudes alale, mille eest esiseisjaks Maarjamaal on viimastel aastatel olnud Misha Panfilov; muusika, milles kohtuvad retro ja futu, tekitades ühe tohutu helilise kontiinumi fuusionist, progest, library music'ust, lounge pop'ist, kosmosepopist, psühhedeeliast ja easy listening'ist. Tõsi, käesoleval albumil on ehk rohkem tajutav kosmiline kontseptsioon, mis iseloomustab teisigi Tallinna põrandaaluse leibeli Trash Can Dance artiste nagu Kroma, Trent Hawkins ja Day Of The Triangle. Elegantselt krampliku rütmimustri puudumist siin kompenseerivad ülendavad meloodilised tõusud ja hingelõikavad harmooniad, mis vaalutavad vahedalt nagu hiigelmagnetist lükkuv rakett läbiks radioaktiivset vööndit.
10/30/2020
Huerequeque – Huerequeque (2020)
- Dub
- Lo-fi
- Sampledelic
- DIY
- Electronic
- Ethnotronica
- Psychedelic
- Remix
Madis Kõivu esseedest ilmus kogumik “Luhta-minek” 15 aastat tagasi. “Luhta-minek” on hea termin Rakvere tüübi huerequeque viieloolise üllitise iseloomustamiseks. “Luhta-minek” võiks iseloomustada eestlase rustikaalsust, ugrilikku looduslähedust ja - armastust. Paljaste jalgadega keset märga niitu-karjamaad varasel hommikul, ümbritsetuna uduloorist ja sookurgede hõigetest. “Luhtaminek” teisalt võiks viidata uutele mõjudele avatusena, kaugete maade mõjude absorbeerimisele ja ristamisele millekski uueks (ja mitte-puhtaks). “Luhtamineku” tõeline väärtus seisneb pigem tehnoloogilises hälbimises – steriilse, kaasaja salvestamistehnoloogia ja - ideoloogia tahtlikus eiramises (ka jaatamises) vastavalt oma suvale. See on iseseisvuse ja mässu manifest. Vastavalt oma suvale tarbimises, loobumises ja tähenduste ja (konventsionaalsete) eesmärkide moonutamises. Ei ole ju mõtet Ableton Live`i rohkem kui viiesajaleheküljelist manuaali läbi lugeda ja pähe toppida, piisab vaid mõne triki ja efekti järjepidevast kasutamisest. Lohiseva rütmiga, raskelt sämplitest pikitud ja industriaalse alatooniga dub-kajaefektid loovad kummastavalt troopilise tunde, justkui luhas seismise hetkel varahommikul udus valitseks võdisemapaneva 10 soojakraadi asemel 30 kraadine leitsak. On see ilmsi või eksisteerib tõesti kusagil selline koht? Vahet ei ole – siin on see heli-koht.
6/07/2020
Kroma – Siin kus lõpeb Maa (2014)
- Kosmische Musik
- Electronic music
- Progressive
- Space music
- Cosmic synth
Viimased uudised Minneapolise-nimelisest linnast Ameerikamaal edastavad, et osa rahvast ei taha enam politseid kui institutsiooni. Oleksime justkui jõudnud valgustatud seisundisse, kus ei oleks vaja ei politseid, kohtuvõimu ega valitsust. Robert Nozick'i klassikalises teoses "Anarhia, riik, utoopia" käiakse välja idee, et sarnaste huvidega inimesed võiksid koonduda kommuunidesse, kuid konfliktide vältimiseks erinevate kogukondade vahel tuleks palgata turvafirmad või mingi sarnane vahendav institutsioon. See peegeldab seda, et inimene on loodusest eemaldunud; konflikte ei suudeta loomuldasa isekeskis lahendada, erinevused on lepitamatuks kasvanud. Ma ei ole kindel, et inimkond oleks hetkel valmis jõuinstitutsioonidest loobuma; ei ole valmis, asemele tuleks üksnes rohkem vägivalda. Küsimus on eskapismis – kuidas põgeneda üksteise eest, kuidas vabaneda humanistlikust õudusest. Inimese kui olendi loomuse ja kui isendi ilu esilekerkimiseks oleks ideaalis vaja olukorda, kus tsivilisatsioon hukkuks ja inimene loodusliku liigina võiks tuhandetes kordades vähem asustada Põhja-Ameerika ja Aasia põhja- ja lõunaosa, Ida-Aafrika murranguala, Amazonase vihmametsa, Mikroneesia ja Paapua paradiislikke kaldaid. Alasid, kus oldaks vastamisi ülekaaluka looduse stiihia ja iluga, mis ühelt poolt annab loodusele võimaluse ja teisalt sunnib inimest keskenduma olulisele, mitte tegelema seinast-seina lolluste ja puudustega (majandusnäitajad, lõputu võlaorjus, tööpuudus, nipsasjade ihaldamine, (kontseptuaalne) ülemõtlemine, ühte ideoloogilisse sohu vajumine ja (ideoloogilised) sõjad, saastatus, drastilised meeleolukõikumised, enesetapud, upsakas egoism, sookvoodid- ja neutraalsus, rassiprobleemid, silmakirjalikkus, vähemused ja põgenikeprobleemid jne). Teisisõnu, kui suudame end kõigest sellest piisavalt distantseerida ja selge pilguga hinnata, siis võime südamerahuga tõdeda, et elame hiiglaslikus vaimuhaiglas. Eksistentsiaalses mõttes – suhestatuna loodusega – on käesolev olukord kõigest agoonia pikendamine. Inimene kui loomaliik peaks lähenema loodusele, peaks muutuma loomalikuks-loomulikuks. Teine võimalus oleks kosmosesse põgenemine, aga seda võimalust ei ole ega tule – mis kuidagi ei korreleeru piletihulga ja -hinnaga, mida Elon Musk'il on õnnestunud ullikestele miljonite eest maha müüa. Märgatavalt odavama ja käegakatsutavama kosmosereisi saab hankida Antti Turpi ehk Kroma muusika vahendusel, mille pealkirjad viitavad varasematele põgenemistele (nt Lem'i "Solaris", Verne'i "20 000 ljööd vee all"). Ainuüksi plaadifirma Trash Can Dance poolt üllitatud kassettväljaande kaas teeb südame soojaks – Mirabilia raamatusarja stiilis kujundatud skafandris eskapist jälgimas ekraanilt iludust nimega Maa. Kõrvuti leibelikaaslaste Trent Hawkins'i ja Day Of The Triangle'iga on Kroma korralikult panustanud teadvuse avardumisse ja puhastumisse-korrastamisse. Tõepoolest, sõna "kosmos" ja ka sõna "kosmeetika" pärinevad etümoloogiliselt ühest ja samast kreekakeelsest sõnast "kónsmos", mis osutab korrastatusele või korda tegemisele. Atmosfääriline korrastatus, mida hoiavad alal pulseerivad (analoog)süntesaatori rütmid ja kaunistavad sünteetilised arengud ülakihtides ja eemal/kaugustes. Hea on olla kosmoses, veel parem lokaalselt kodus. Vaimselt ja füüsiliselt terves kodus.
12/10/2018
Day Of The Triangle – bizarre world of non (2018)
- Kosmische Musik
- Electronic music
- Alternative
- Synth-pop
- Ambient techno
- Cosmic fusion
- Soundscape
- Crossover
- New Age
- Deep house
11/14/2018
Aigar Vals – End Game (2018)
- Shoegazetronica
- Synthwave
- Post-punk
- Alternative rock
- Ethereal wave
- Epic
- Dream pop
- Indie
- DIY
- Art pop/rock
- Crossover
4/15/2018
Ilya i Alisa – Winter Invocation (2007)
- Micronoise
- Avant-garde
- Drone
- Microsound
- Experimentalism
- Leftfield
- Spoken word
- Alternative
- Acousmatic music
- Electronic music
- Field recording
- Musique concrete
- Art music
9/15/2017
Cuubik. – to James (2016)
- Indie pop/rock
- Alternative pop/rock
- Dream pop
- Lo-fi
- DIY
- Psychedelic rock
8/17/2017
Tont – Vaba Vesi (2017)
- Ambient
- Abstract
- Experimentalism
- Avant-garde
- Field recording
- Alternative
- Organic electronica
- Musique concrète
- World music
- Ethnotronica
- Spoken word
12/05/2016
Trent Hawkins – Ninnananne/t2helaev (2015/2016)
- Kosmische Musik
- Krautrock
- Ambient
- Synthwave
- Electronic music
- Alternative
- Art music
- Mood music
5/16/2016
Ilya I Alisa – I Entered The Dark Forest (2011/2015)
- Post-punk
- Alternative rock
- Drone
- Electronic music
- Art rock
- New Weird
- Avant-rock
- Progressive rock
- Dream folk
- Spoken word
- Avant-garde
- Experimentalism
- Ambient
12/28/2015
Day Of The Triangle – Salvia Sundays (2015)
- Kosmische Musik
- New Age
- Space music
- Ambient drone
- Soundscape
- Psych-rock
- Electronic music
- Motorik
- Ambient
- Krautrock
Comment: the
year of 2015 has been a fruitful year for the Estonian alternative music scene
because of many astonishing issues has been released throughout the year. For
instance, Mart Avi`s Humanista,
Tont`s Rändurvaim, Mavra`s Mavra (though it is a re-issue),
Kroma`s Prince of the City. In fact,
many albums are waiting to be listened to. For instance, Djerro`s XXmagick, Taavi Tulev`s Rand, Janek Murd`s Kuidas ehitada kosmoselaeva?, Ratkiller`s Comfortably Declined, She Bit Her Lip`s Viiv, Mikk Rebane`s Fragment,
and Particles, Florian Wahl`s Sugar Trip. The biggest discovery for
me was Day of The Triangle`s two albums Chair
Conspiracy, and Salvia Sundays
both of them have been released in 2015. There is little known about the artist
but he is living in Tartu and is (was?) the keyboard player of one quite
fruitless progressive rock combo. Fortunately he decided to launch his creative
abilities with the listeners for whom it is great pleasure to listen to a
fairly impressive music created in a time span between the years of 2009 to 2013.
First of all, it is something of Kosmische Musik where synthesizers are set out
to hover in a hyper-realistic realm. More profoundly, one could discern glacial
ice-alike glimpses moving across the path between two channels and
amplifiers. Mind-boggling sound effects are pushed to the fringe of the
soundscape. At times those layers are mixed up with sublime concrete sound ones
being supported by more and less motorik driven rhythms below. One might even
suffer some vertigo due to those moving poignant noises to create some
exuberant vamps within the soundscape. Nowadays the term “New Age” is mostly
used as something wearisome and old-fashioned which may sound even ridiculous in
some cases. However, Day of The Triangle`s exploitation of these seeds within the sophisticated melting pot is being far away from it. It could be compared
with a wondrous, otherworldly dream of which you could remember faintly
after restless sleep where fiction met reality in a warped way. Furthermore,
stylistically this batch of compositions is a little bit more than a notch
within the compartment of electronic music. One is sure the listener could also
hear some influences coming out of more guitar oriented but heavily motorik rhythm
propelled krautrock (Neu!, Faust) and psych-rock bands. Although these
indications are obviously in minority they are represented over there though.
In a word, it is a must be outing waiting to interact with your impulses coming
out of your cerebral convolutions.
12/20/2015
Tont – Rändurvaim (2015)
- New Age
- Organic electronica
- Dark ambient
- Sound art
- Experimentalism
- Space music
- Electronic music
- Live session
- Avant-garde
- Art music
- Musique concrète
Comment: it cannot be wrong by assuming that The Estonian sonic maverick Tont (“Ghost”, “Spectre” translated
in English) brand new ones are events by itself. They are always different,
always the same. The topsoil of his issues are different kind of drums which
used to loop through reverb and delay heavy effects juxtaposed against found
sounds being previously recorded in nature worldwide. The motto of his brand
new album Rändurvaim (which could be
translated the soul of a pilgrim, i.e the person who likes to travel) is the
soul of a pilgrim exists in any of us. It seems that the pendulum in Tont`s
life is switched to move diametrically to the opposite side in favour of
nature. Fortunately Estonia is a patch of land where the human being could
practice such a life. Ideologically and musically it seems to be bounded even more
with nature than the artist`s previous outings. Given that the lyrics are all
about a stark gratification of natural world and more and less indirectly about
escapism from within the civilization which used to absorb and squelch the
human being. It might be it is accidental that this bewitching issue had partly been recorded in Lapland the sultural area being famous due to shamans living over there. By regarding the coverprint of the issue on can figure out
correlation with one row on the sleeve by stating there is an ice-coated lake
under your foot, there is green colour dancing in heaven. Musically he has
reached more spotted abstract, dark ambient and electronic compartments having
in turn abandoned doom rock and dub music elements. Moreover, one could hear
soothing sounds as if coming out of the engine of a space rocket having stabile
gear while flying across Outer Space. However, New Age-y attitude and flutes in
the artist`s music are still up there. Emotively it is uncompromisingly consistent
from the start to the end. It could be said Tont`s issue is a functional instrument
to conjure up one`s dreams. By considering the aforementioned rows the outing
could relevantly be described by using adjectives thought to describe the leaf
margins of different species of trees, for instance. More profoundly, it is at
times lobate, at times crenate, at times serrate, at times ciliate. On the
whole, I can feel myself as a happy person who owns an exemplar of the limited tape edition
(48) on Tallinn-based underground imprint Trash Can Dance (additonally embracing live versions of a couple of compositions). Additionally I
recommend to listen to the artist`s previous issues and Allinn`s music wherein
he is also involved in for a while.
12/11/2015
Kroma - Prince of the City (2015)
- Kosmische Musik
- Space music
- Cosmic fusion
- Chilltronica
- Electronic music
- Synthwave
- Soundtrack
Comment: Antti Turp aka Kroma`s music is tipped on the
strength of his previous issues of the likes of Otsi mind Merkuurilt (2013, Trash Can Dance) and Siin kus lõpeb Maa (2014,
self-released/Bandcamp). Prince of the
City continues obsessively to search for detailed, elaborated soundscape
though the result eventually will be quite relaxing and soothing. Indeed, the
aspects of creating ambiance are craftily poised with accomplished chord
genesis. Mid-tempo rhythms are merged with glacial-alike sonic glimpses as if
an alien shuttle waiting for a suitable moment to get started from an Arctic ice
glacier into the Outer Space. Indeed, the thought of it is epic and sublime and
Turp`s music supports properly this idea. On the other side, I guess the title hints
rather to the urban environment though I can only imagine the album to be a soundscape
for the sleeping city being lightened by halves. Musically it seems to be
steeped in Kosmische Musik tradition, New Age music, motion picture soundtracks
and slightly fusion and progressive music tinged formulas. By the way, a couple
of compositions are produced by another Estonian electronic music mastermind
called Galaktlan.
1/11/2015
Kaarel Mihk – Vaade (2014)
/Noise, Experimentalism,
Psycho-acoustic, Post-industrial, Non-music, Spoken word, Space rock, Electro-acoustic,
Lo-fi, DIY, Musique concrete, Avant-garde/
Comment: Kaarel Mihk is an Estonian noisenik who has issued all his 4 issues in 2014. The recent issue is part of discography of Trash Can Dance, a DIY music label from Tallinn, Estonia. Mihk`s 7-track issue used to extend from dull-coloured electro-acoustic and concrete sound blended sonic examples and restrained spaced-out and industrial drenched landscapes to more power electronic jams, straight up pink noise and piercing brown noise torrents and even hirsute guitar-induced noise rock (actually it is rather space rock) appearances. At times he exploits spoken word pieces and samples or something like that – however, those are heavily distorted and mutilated. The result is thought-provoking and upsetting being a refreshing entry into the sparse Estonian noise music scene.
Tellimine:
Postitused (Atom)