Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga New weird America. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga New weird America. Kuva kõik postitused

1/25/2011

New Animal New Animal (New Animal)


New Animal is a duo from Atlanta, consisting of Kris Hermstad and Derek Burdette. Recently the duo issued their self-titled album, compiled of 15 tracks. Actually their similarity with Animal Collective is not incidental on the name level only as having much broader touch through shimmering soundscapes and blissful milieu as well. Of course, they are more contemporary (i.e blissfully arranged) group incorporating a little chillwave and glo-fi elements as well. All of it can be seen via psychotic singing manners, repeated psychedelic loops, and impressive (even epic) overdrives, all in all, those mixed electronic pop currents and acoustic folk indie grounds do make out a subtle post-crossover (or post-Animal Collective) approach. Apparently it could be called as animated indie or spiritualized disco too. Really outstanding/transcending moments are embodied in such songs as All I Want Is Gone, Grow Back Out, They Don`t Know, Kill The Lights. In fact, something similar happened about one year ago as well when another duo named as Magic Man released their Real Life Color. Indeed, New Animal might be one of the best candidate for the top album of 2011 at today`s hour already.

Listen to it here

9.7

1/15/2011

Coolrunnings Babes Forever EP (Dracula Horse/Bandcamp)


The Knoxvillian trio Coolrunnings by Brandon Biondo, Forrest Ferguson and Elliott White have published two EPs (Buffalo; Babes Forever) during the August of 2010. However, I like the latter one more - the discussion is not going only around the coverprint. Here can be drawn out some essential characteristics which will be occurred via magic runs on (post-)psychedelic ecstasy and (pseudo) religious hysterics. It can be imagined as if a formula consisting of 40 percent on Animal Collective and Arcade Fire and 20 per cent on The Dandy Warhols respectively. Indeed, although both releases include wide-range musical imageries as broadly as the same, seems Babes Forever to be a more fluid and organic one. Moreover, the borders between the illusions, dreams and reality are blurred through encapsulated lyrics having added much impression to the whole contribution. The issue is full of essentially sublime moments, for instance the track like Better Things When I Got High With You shining out in a bombastic manner. Or Trippin` Balls At Der Wienerschnitzel which embarks on arrogantly rough synths similar to The Ganglians thereafter developing into the sublime rise of symphonic accompaniment on ecstatic drive. In fact, between those mentioned drifts can be found out for much more minutiae and detailed expressions. Or the self-titled song`s hypnotic drumming introduction and the followed sudden change of direction, and subsequently its re-formation again. The ending notch Slumberland is going on about the quintessential evidence once again to be commended through the orchestral brass arrangements being finally resulted in highly potent loftiness. In other words, a kind of vanguard pop which on the other side betrays the trio`s healthy desire toward the charts. Indeed, the six tracks form a whole which is plentiful of pop potential. In any cases, I will keep my fingers crossed.

Listen to it here

9.5

1/12/2011

MMOSS i (Bandcamp)


This Bostonian quartet sounds as if the late period Beatles meets the 60`s (British) psychedelia and folk-ish outsprings, and even Inspiral Carpets-alike baggy-infused grooves and Spacemen 3/early Spiritualized-esque roughly fluttering long chords at times. The 18 trippy paths on dusty keyboards (Hammond and Farfisa organs), spaced-out flutes and horns, doo wop-ish backdrops, a bit mutated yet suggestive vocal lines and whimsical rhythms and some irregular instruments like shruti box, dulcimer and cellos or just the unusual approach of the drums in the embodiment of shamanic vibe bounce sets are stretched out to be formed up into astonishing universes. Sometimes it will be "forgotten" to keep moving on drone-ish mode. Full of great harmonies and catchy turns, having found out its magnificent balance between the kind of hippy prog and experimental touch, between the tendencies of going toward the past and nowadays.

Listen to it here

9.7

1/06/2011

[Old but important] e.p hall the edge the middle (CLLCT)


e.p hall has been one of the queens on the Bloomington-based CLLCT alongside with iron like nylon (Meghan Lamb) and Shelby Sifers. By avoiding to be a target by possible feminist attacks, however, I don`t feel myself internally hindered for to get name her as one the excellencers on the New Weird America scene as well. Moreover, she has been active since the first half of 00`s (the first demo was recorded in 2003), relatively long before the starting point of CLLCT. Listening to her home recorded 6-track album (2006) again after a while, after being on a year-long interval away from it I shall have to admit her conception works previously very good out. She is a musician who loves driving on acoustic guitars, mingling its mellow chords together with emotive, sometimes dream-alike voice and some synth currents and gurgling electronics. Indeed, at times e.p hall is used to be changed herself into an acutely flaming fur by putting acoustic guitars down or throwing them to the background and letting machine-inflected and electricity-filled sounds overlap and conquer the record`s backbone. For instance, That Letters and Numbers make is an epic maelstrom having lots of turnings up and down, getting quite close to the noise/shoegaze ensembles at times. A classic touch indeed.

Listen to it here

1/04/2011

Power und Beauty The Gnome EP (Peppermill)


Behind the Spokane-based, Washington, US-quartet Power und Beauty are four women (Anna Collins-Wakeman, Sarah Moyer, Karli Fairbanks, and Caroline Fowler) playing up an interesting, New Weird America-esque folk conception on 4 tracks by using more or less conventional musical instruments (a battery sustained second hand keyboard, tambourine, vegetable steamer(!), glockenspiel, accordion, guitars, tambourine, shakers), yet basically being actualized via at times magnificently glee vocal harmonies, conjuring sublime overtones as well, for instance at Author Of The Spring, the strongest notch on the issue, accompanied only by some sparse guitar fingerpickings. The opening track Beggars and Felons, on the other side, is a whimsical, accordion-backboned groove outlook, and the following one, Lavender, is a light run of fast-paced progression on the accordion, having made out the impression with the help of barely heardable yet affectively touching shaker shuffle on the backdrop. Peaches is a (more) synth-chorded, half-droned folk occurence. A fine workout indeed.

Listen to it here

8.7

12/22/2010

[Old but important] Dog Bite The Yellow Springs EP (Rack & Ruin)


There was the year 2008, and two EP`s (The Owls And Eyes; The Yellow Springs) were released by Phil Jones aka Dog Bite from Atlanta, Georgia, USA. The first named issue was combined through lo-fi approach with looped samples of voice and strumming guitar chords holding up the subtle layering in that way. In principle, on The Yellow Spring, a 5-track issue, Jones proceeded the same act, yet excellently completed it, on the other way, having made difference as well by adding some new corners and flanks - tanpura drone sounds in the kick-off track Black Tie, and world music/tribal music-inflected Nameless Names. Aside the guitar strummings and fluctuant vocal layers as the main elements of EP`s sonic backbone it is fringed by suggestive electronics and effects. No doubt, though this EP was recorded and completed in the wake of Panda Bear`s Person Pitch being published approximately 18 months earlier, the release has its very own dynamic, touch and value. In a word, let`s make the distinction between those records, thereby giving a chance for you and this so far overlooked pearl of New Weird America/New Americana.

Listen to it here

12/19/2010

Alex Winston The Basement Covers (Alex Winston)


Alex Winston is a young American singer-songwriter and multi-instrumentalist with classically trained background having got much attention during last years performing with diverse range of artists at the different stages (Chuck Berry, Miranda Lambert, The Wreckers, Love Arcade, Electric Six, We Are The Fury, the Satin Peaches, Uncle Kracker, and more). Now he has released an 5-piece cover album, making out a refreshing coat for the chosen songs of Mumford & Sons, Teddy Bears, The Rolling Stones, Jack Penate, and Francis and the Lights. No doubt, her high-pitched timbre and artistical shuffling are up here to reveal her talented skills drifting ideologically very close to the New Weird America movement`s female figureheads like Joanna Newsom, the sisters Casady (CocoRosie), Danielle Stech-Homsy (Rio en Medio), Meg Baird (Espers; The Baird Sisters). As an ordinary characteristic regarding the NWA the soundscape is half-electronic, half-acoustic, conjuring innocently beatific even naivistic milieus via minimal-approved chord paintings. Indeed, enjoy it, it is really worth much attention to be paid for.

Listen to it here

9.5

10/15/2010

[Kontserdid] Animal Collective Live at The Coronet Theatre on 2007-07-11 (Archive.org)


Animal Collective elik ennekõike Avey Tare & Panda Bear oli ilmselt eelmise kümnendi üks olulisemaid kui mitte olulisim (võib lugeda: mõjukaim) punt. Nad alustasid veel sellal, kui maailm oli milleeniumivahetuse-võimaliku apokalüpsise(ihaluse) painete järelmõjudest üle saamas ning otsis uues situatsioonis uusi kumiire. Animal Collective`ist sai keskne heeros, seesugune bänd, kes paistis silma innovaatilise helipildiga, jäädes seejuures äärmiselt ekstravertseks, emotsionaalseks ning ekstaatiliseks. Animal Collective sobis kokku nii juuriajava uue laine lo-fi/DIY-liikumise kui New Weird America`ga, kuulumata seejures tegelikult mõlemasse - võib tagantjärele nentida. Teisalt bände ja muusikuid, kes laulsid seesuguses maneeris nagu Panda Bear, kerkis nagu seeni pärast vihma (andke mulle andeks klišeelikkus). Ennekuulmatu trillerdamine, mis ristas vana ja uut, kõlades kui Ameerika (liba)unistus, ei saanudki jääda kultusbändi staatusesse. 2009. aasta ning album "Post-Merriweather Pavillion" (Domino) oli nende lõpliku läbimurde aasta laiemate masside teadvusse, edetabelitesse ning prime time-eetritesse. Ning kuigi siinkirjutajale nimetatud reliis üldse ei sümpatiseeri, on mul hea meel nende edu üle (nende panus on vähemalt väärikalt pärjatud).

Kindel see, et "Loomakollektiivi" parimate reliiside (kas esi-või tagaotsa albumid) üle võib vaielda, samas võib üldistada, et laivbändina on nad eranditult meistriklass (midagi seesugust, mida võiks The Spiritualized`i ja Mono kompromissitu tasemega kõrvutada). Üheks seesuguseks näiteks on 20-st loost koosnev gig Coronet Theatre`is Londonis 2007. aastal (mõned päevad rohkem kui aasta pärast nende esinemist Lillepaviljonis Tallinnas). Luupiv helipilt, elektrooniline kosmos (elektroonilisem kui plaatidel), laotuv, lainetav ning ruumi täitev psühhedeelia, Panda Bear`i laiuv ning kaikuv vokaal ja vokaliis. (Taaskord võib hämmelduda laulja vokaaldiapasooni ja ülikiire kehastumisvõime üle - nt loos Brother Sport on kõrvuti joodeldamine, gospel-ihalus, nõelavad karjatused ning midagi veel lisaks. Ka vaibumisele on siin ruumi jäetud - kuid üksnes selleks, et uuesti välja purskuda ning ekstaasil paremini paista lasta. Ka lemmiklugu Loch Raven on esindatud - veel üks tubrik nende kontole.

Kuula albumit siit

9/13/2010

Coolrunnnings Babes Forever EP (Dracula Horse/Bandcamp)


Knoxville`i trio Coolrunnings ehk Brandon Biondo, Forrest Ferguson ja Elliott White üllitas 2 EP`d ("Buffalo" ja "Babes Forever") augustikuu vältel. Siinkirjutajale meeldib viimatinimetatu rohkem - põhjus ei ole ainult plaadiümbrises. Põhikarakteristikud ilmnevad psühhedeelse ning psühhedeeliajärgse ekstaasi ja (pseudo)religioosse hüsteerilisuse kaudu. Kujutage ette seesugust valemit, et Animal Collective`i 40 protsenti, Arcade Fire`it 40 protsenti ning The Dandy Warhols`i ülejäänud 20 protsenti. Tõepoolest, kuigi muusikalised kujundid on mõlemal üllitisel üldjoontes samad, näikse "Babes Forever" voolavam ning orgaanilisem olevat. Ning jalustrabavam samuti. Kujutelmadesse-unenägudesse ning ähmastunud reaalsusesse kapseldunud laulutekstid lisavad tervikusse oma impressiivse panuse. Väga ülevad hetked ilmnevad radade Better Things ning When I Got High With You pompöösses kaunikõladuses. Trippin` Balls At Der Wienerschnitzel hiilgab alul pohhuistlikult robustsete süntekatega a la The Ganglians, mis edasi areneb ekstaatiliseks draiviks sündisümfoonia saatel. Õigupoolest jääb veel sinna vahele kõiksugu elemente. Või siis nimilugu sissejuhatav hüpnootiline trummeldamine ning selle järgnev ootamatu suunamuutus ning uuesti ülesehitamine. Lõpulugu Slumberland on kvintessentslik tõestus siinkirjutaja esimesele väitele - taaskord tuleb kiita orkestratsioone-brass-seadeid ning võimsat kõrgelennulisust. Teisisõnu, avangardistlik pop, millest kumab läbi elutervet edetabeliihalust. Tõepoolest, 6 rada moodustavad terviku, milles on rohkelt poppotentsiaali. Mina hoian neile kõvasti pöialt igatahes.

Kuula albumit siit

9.5

8/04/2010

Chad Golda - [FASTER THAN BECOMING THE PAST - TASTING YOUR OWN TEMPERATURE (Rack & Ruin)


Tuleb märkida, et Chad Golda sooloalbumid on allutatud rohkem eksperimentidele kui ansamblid, mille koosseisu on ta kuulunud (Ringo Star; starstarstar). Kuid määrad teatavasti ei determineeri muusika kvaliteeti, selle headust või keskpära (ning ootan pikisilmi starstarstar`i teist üllitist, järge nende suurepärasele debüüdile "Electric Goose and the Nylon Moose"). Ameeriklase personaalsed otsingud on üha süvenenud, leides pidepunkte psühhfolgist ja (obskuursest) elektroonikast, moodustades helide kombinatsioone, mida siinkirjutaja suvatseb nimetada modaalfolgiks - muusikaks, mis opereerib folgi võimalikkustega, mis kokkuvõttes läheb kaugemale New Weird America-liikumise keskmest.

"FASTER THAN BECOMING THE PAST TASTING YOUR OWN TEMPERATURE" on Golda kolmas sooloalbum ning esimene duubelalbum. Album väärib osadesse jagamist, kuivõrd stilistiline erinevus tekitab selge veelahkme. Esimene pool koosneb akustilistest numbritest, mille kohta tuleb märkida, et Golda ei ole eales kõlanud nii akustiliselt, unistuslikult ning lihtsalt. "Lihtsus" on loomulikult tinglik määratlus, kuivõrd ka konkreetsed pisimuutused helikeeles omavad tektoonilist mõju. Muljetavaldavalt sugereerivad numbrid, mis kinnistavad ameeriklase staatust meisterliku singer-songwriter`ina, lähenedes arvatavasti enim Nick Drake`i loomingule.

Teine osa koosneb elektroonilise muusika (selle puhul tahaks tõesti vältida mõistet "elektroonika") ja kammermuusika seosest. Ka pealkirjad vihjavad üheselt sellele - põhirõhk on tšellodel (ning selle süitidel). Kontseptualism, mille minimalistlik, altkulmu põrnitsev elektrooniline mikrotonaalsus paneb ajukeemia pulbitsema. Tšellode tumemeelsus omandab uusi vorme, kulmineerudes (müra)orkestreeringutena. Ei imestaks, kui jänki järgmine üllitis sõuab juba modernklassika sõiduvees, kuivõrd neid elemente on ka käesoleval kuulda.

Esimese osa eest 10, teise poole eest 10. Meistriteos.

Kuula albumit siit

10.0

7/04/2010

T Bear The Nature of the Bear (Rack & Ruin)


Tõele au andes ootasin kalifornialase teist albumit pikisilmi, kuivõrd debüütalbumi "The Hibernation" mõned rajad tõotasid paljut tulevikuks. Tõepoolest, "The Nature of..." on muljetavaldav oma hüsteerilis-ekstaatilises friikfolk/poptroonika-kestas. Animalcollectivelikud poolkarjatused-laulmised-häälutused, kergelt moondunud akustilise kitarri loop`id, vaba lennuga süntesaatorid-helged orkestratsioonid, autotuunitud vokaalid, samuti Kagu-Aasia (Hiina) motiivid - kõik see kokkuvõttes loodub eriliseks ning esimeste kuulamistega haaramatuks tervikuks. Kuivõrd laulutekstid on improviseeritud ning viimases järjekorras lisatud, tuleb verbaalset poolt-inimhäält näha kui vahendit ekstaatilisuse rõhutamiseks, kui tuttavliku elemendi kaasamist ühise tunde tekitamiseks, mitte kui eesmärki iseeneses. Ning laulmaks prantsust ei ole ilmtingimata veel vaja osata prantsuse keelt (Bonjour) - piisab vaid paarist sõnast.

Kuula albumit siit

9.1

5/13/2010

A Warmth Hearth (Rack & Ruin)


A Warmth on Robby Massey, kes varemalt oli tuntud kui dessktop, mida võis pidada CocoRosie pisivennaks - primitivistlikud popkontseptsioonid, mis leidsid toetust osaliselt folgist, osaliselt elektroonikast, osaliselt lo-fi`st ning osaliselt ümbritsevatest helidest. Muusikategemisel ei põlatud ära ka panne-potte.

Uus projekt jätkab enam-vähem sama rida - 5 loo vahendusel esitletakse süüdimatult lo-fi`likku instrumentaalpoppi - madalanoodilised süntesaatoriliinid, sporaadilised kellamängud, taamal distortion-kahinad ja- lainetused. Isegi orkestratsioone on korraks kuulda (Dream Song). Meloodiad ei ole hakatised- või kui ongi -, siis kasvavad ning tõusevad väljapeetult esile. Pisidetailid siin-seal, mis määravad albumi headuse.

Kuula albumit siit

8.3

4/27/2010

Vet.Engine The World You Lived In Is Gone EP (Rack & Ruin)


Lisaks lo-fi`le, eksperimentaalse kallakuga indie`le ja alternatiiv- ja veiderfolgi tutvustamisele on Rack & Ruin Records olnud platvormiks veidra ja veiderdava elektroonilise muusika propageerimisel. Kes nimetatud plaadifirmal on pikemat aega silma peal hoidnud, teavad Gnomefoam`i, Dylan Ettinger`i, Megazord`i jt artiste.

Uute weirdtroonikute sekka on lisandunud Pennsylvania osariigist pärit Vet.Engine, kelle sünninimi ei ole loomulikult Nite Owl, nagu ta oma Myspace`i leheküljel väidab. 5-looline "The World You Lived In Is Gone" EP peegeldab paljusid helitahke läbi kõverdunud prismade. Näituseks primitivistlikus lõpuloos Roads Unraveling on elemente nii Animal Collective`ilt, Paavoharju`lt kui kaasosariiklastelt Black Moth Super Rainbow`lt. Psühhedeelne upbeat-tonaalsus lööb ja pumpab eksperimentaalse vaimsuse kaudu. Helidest koosnev tuba, mis pulbitseb nootidest, käikudest, harmooniatest-meloodiatest, ulgumisest ja laulust. Kaheldamatult üks käesoleva aasta ridu. Albumi domineerivateks teemadeks on unistused-unenäod, armastus ja igapäevahullus. Maritime Watchers üleneb imetabaseks astraalämbiendiks, midagi sarnast ei olegi kuulnud pärast Paavoharju träkki Ursulan Uni. Üllatus saabub järgmises - In the Temple -, mille aluskiht kõlab kahtlaselt sarnasena võrdluses Spiritualized`i loo Broken Heart algusega. See kahtlus ei ole etteheide, kuivõrd on korrelatsioonis ruumilise vokaalpsühhedeelia ning taotuslikult primitivistliku sünteetilise biidiga. Hip-ster Chee-tah`i alguse efektidesse maetud vokaalliin väljub laia kaebena, mida on rikastatud kõrgete ja madalate nootidega.

Kummastav, äraspidine ja väljapaistev reliis New Weird`i kodumaalt, millel on ka palju ühist soomlaste metsafolgiga.

Kuula albumit siit

9.2

4/21/2010

Weird Forest Records Sampler One (Weird Forest)

Juba kolmandat päeva kuulan plaadifirma Weird Forest sämplerit. Tõepoolest, patt oleks nuriseda selle üle, mida seal pakutakse. 12 erinäolist artisti - kelledest kindlasti tuntuimad on Grouper, Maurizio Bianchi ja Yellow Swans -, kes pakuvad kaootilist ja hulluvat noise rock-kaost (So So Many White White Tigers), sulnist shoegaze`i ja ambient`i segust kõrvapaitust (Grouper), kummastavat introspektiivset folk-croonerlust (Dead Western); legendaarne noisenik Maurizio Bianchi esitleb industriaalse pohmelusega ambient`i - helid justkui valguksid läbi pikkade-pikkade ja siksakiliste metalltorude, DMPH mängib vabavormilist kammerlikku müra elektroakustilises keskkonnas, Yellow Swans manab aeglases tempos õhulist mürarock`i, Sam Goldberg esitleb enam-vähem seda, mida Grouper pakub, tõsi, tehes seda vähemveenvamalt, Derek Monypeny on seestunud digitaalsetest "kollidest" ja "aurudest" - obsessiivne, ainitivahtiv ja kasin. Pump Kinn kulgeb samuti "jääkidel" - teisisõnu, vaevutajutav ambient`i ja spoken word`i ühispuudutus. Jaapani kitarrist Taku Sugimoto improviseerib mürast vaevatud kitarridel, Hexlove/Faulouah on näide New Weird America kaugemast-veidra(ma)st divisjonist. Starving Weirdos`e God Of Echoes Excerpt on siinkirjutaja lemmik käesolevalt kogumikult - kummituslik kitarriambient, mida saadavad sporaadiline trummeldamine ning vokaalsämpel, mis kõlab nii nagu libahunt uriseks oma "väljavalitule" fataalset serenaadi.

Kuula sämplerit siit