Paul Nataraj – Dub in A Tea Cup (2024)

Pyramid Scheme/Bandcamp

Avant-dub Spoken word Sound collage Avant-garde Psycho-acoustic Experimentalism Sound poetry Sampledelic Musique concrète Turntablism Deconstructed music Experimental electronica Sound art Freeformfreakout Conceptual Avant-electronica Micronoise

Britt Paul Nataraj' (omab doktorikraadi heliuuringutes Sussexi ülikoolist) teos on audiovastus kahele Julian Henriques'i ja Stuart Hall'i esseele ning Paul'i enda uurimistööle „Migrant Memory and the Postcolonial Imagination”, mis uurib mälestusi lahkumisest Lõuna-Aasia asukohamaadest ning rändest Ühendkuningriiki. Uurimisintervjuudes, mida ta projekti tarvis läbi viis, leidis ta ühise joone, mis toetab mõlemas essees püstitatud ideed, et sisserändaja kogemus loob identiteedi kahekordistumise, vahepealolekutunde ning positiivselt kompleksse kultuurilise ebastabiilsuse (kuhu ma sobin?). Kahest pikast (ligi paarikümne minutilisest) kompositsioonist koosnev „Dub in a Tea Cup" kasutab reggae-introsid, mis pärinevad Nataraj' enda kogust, koos isiklike mõtisklustega rändajast ja tema enda kogemustest segaverelisena. Need kaks elementi ühinevad kaja transformatiivses ruumis; ja neil ei lasta kunagi settida nagu ka sisserändaja positsioonil. Albumi pealkiri osutab huvitavale mõttele: ma olen inglise teetassi põhjas olev suhkur, ning täieliku teemaitse saamiseks peate magusainet segama. DIY-muusikat promova Pyramid Scheme'i (Prangers'i liikmete juhitava)-nimelise plaadifirma all välja antud muusika loomise eeldused on huvitavad ning seda on ka väljund. Tegelikult ei ole see täiesti iseenesestmõistetav, et Lõuna-Aasia juurtega isik võtab enda väljendamiseks appi Kariibi saare muusika. Teisalt on see niivõrd mõistetav, kuivõrd reggae ja dub on endise impeeriumi emamaal juba aastakümneid koha leidnud ning pöördumatuid siirdeid popmuusikasse ajanud. Delay ja reverb on siin pea alati helidele elliptilisi trajektoore venimas. Teisalt -- palju siin dub'i stiilina tegelikult on? Või kui on, siis väga ebakonventsionaalsel viisil. Vähemalt mitte eesmärgipärastatud viisil. Tegelikult valitseb siin helikunstilistest ambitsioonidest välja kasvanud -- hakul tänaval peetava agitkõne ning sireenide huilgamisega antakse teada, et on vaja muutusi nii sotsiaalsel kui isiklikul tasandil. Ka muusikatehnilisel tasandil -- dub'i struktuurid lõhustatakse plaadimasinate ja efektiplokkidega (nagu seda varem edukalt on praktiseerinud Otomo Yoshihide, Philip Jeck, Martin Tetreault, Christian Marclay); kohati kulmineerudes müralähedaste pursetena. Sinna vahele ja peale ta korrutab isiklikke veendumusi (või hoopis sundmõtteid?). "Hirmunud ja õnnelik", "ma olen äärmiselt õnnelik siin", "võta omaks valu", "mis minust on saanud", "tagajärgede tapatalgud" jne. Globalismi makrotasandi probleemid ja pinged konverteeruvad indiviidi mikrotasandile. Suurepäraselt vormistatud taies -- aasta lõpus kohtume!

Particules – Escape Path (2024)

Mahorka/Bandcamp

Ambient Electronic music Ambient jazz Experimentalism Organic electronica Musique concrète Avant-garde

Mida õigupoolest tähendab õnnestumine või äpardumine muusikas? Näituseks kui kriitikud teevad maha mingit albumit, ent publik võtab selle positiivselt vastu. Kas publik on rumal ja inertne või on neil madalamad ootused (samas seada paljulugenud-kuulanud kriitikute kompetentsi kahtluse alla on tobe)? Teisalt võivad põranda alt ilmunud taiesed üleüldse kajastuseta jääda. Kuidas need peaksid suhestuma nii tuntud artistide muusika ja positsiooni kui võimaliku positiivsuse/negatiivsuse skaalaga? Või nad lihtsalt on. Juhul kui nad lihtsalt on olemas, siis -- kas peakski jääma anonüümseks ka edaspidi? Oletades, et anonüümsus mingist hetkest alates on juba nende imidži osaks. Loomulikult on need küsimused vägagi spekulatiivset (ning kohati vastuokslikku) laadi, kuivõrd kõike ei olegi võimalik luubi alla võtta -- näiteks kvaliteetset muusikat üllitava Bulgaaria netileibeli Mahorka puhul tekib küsimus, et miks just seda artisti ja just seda albumit arvustada ning mitte eelmist või üle-eelmist üllitist? See lihtsalt ongi pime valik ja õnnetu/õnnelik juhus. Või kui väga keskenduda ühele plaadifirmale, siis teised arvavad, et kriitik on sellega otsapidi seotud. Eelpoolarutatu ning käesoleva 9-loolisega seoses -- pealkiri osutab põgenemisele -- kas tegu on silla ehitamisega teistele või on see artisti isiklik varju tõmbumise ambitsioon? Kui on avalik, siis saavad ka teised seda taandumiseks ja ärakadumiseks kasutada. Selleks, et seda teha, peavad tee tunnused ja osutused tuttavlikud olema. Kunsti puhul tuleks tuttavlikkust mõista teatud väärtussüsteemi positiivsusena -- et subjekt võtaks asja omaks -- astuks üle lävepaku. Konkreetse taiese puhul on teekond kunstiliselt pikk ja väänlev, ent mitte kahtlustusi tekitav -- samas see ei tähenda, et siin intriigi ei oleks. Siinkirjutaja arust on see näide eksperimentaalse muusika raskusjõust popi keskme poole. Hõllanduv vabajäts on läbi põimunud ämbiendiga, mida lükkab edasi peenekoelise bassitrummi tuikamine. Ning huvitav Kraftwerk'i ämbienthalovalguses ülessoojendamine. Need on kõigest mõned võimalikest situatsioonikirjeldustest -- hea plaadi tunnus ongi see, kui võimalikkused on alale jäetud uusi kombinatsioone moodustama. On ju tervitatav, kui üllitis iga kuulamisega uue näo ette keerab. Samas need algelemendid on sarnased, et säilitada eos albumi sidusus. Ka siin on lõplike kombinatsioonide lõpp(arv) olemas, aga kuulajatena ei pea me seepärast muretsema. Väärt kuulamine.

Other Eyes – Ghost Tape #9 (2023)

Bandcamp/Trash Can Dance

Noise rock Experimental rock Alternative rock Psychedelic Avant-rock Garage rock Indie rock

See kuuelooline ning 22-minutiline teos oli minu eelmise aasta üks lemmikuid rokk-kategoorias. Täpsemalt seda mürglit ei määratle mitte võimas energiakaarleek kitarride, trummide ning aeg-ajalt happeliste klahvpillide paistel, vaid meeleheide, lootusetus ning haavatavus. Kui avalugu justkui juhataks bändi sisse Sonic Youth'i, My Bloody Valentine'i ning Röövel Ööbiku ((kunati tõnupedarulik vokaal ning tämber (sic!)) patronaaži all, siis õige pea näikse ansambel mõistvat, et see ei ole mitte väljapääs, vaid hoopis tupiktee; mistõttu ansambel hakkab hulluma ning tuure juurde keerama, püüdes destruktiivse ahastusega kõike enda ümber lõhkuda, et efektiivselt ja elegantselt fookust kitsendada -- mitte oma energiat raisata ega hoogu jahutada --, et sinna kitsasse tunnelisse maksimaalselt tulistada. Ses mõttes on justkui tegu roki mässuga roki vastu ehk vastumürgiga etableerunud muusikale elik siis tegu on ehtsa rokkmuusikaga. Või kas ikka on? Äkki on nad aru saanud, et rokkmuusika ei ole enam teatud sõpruskonna kokkusaamise ning ühise tegevuse ja huvide põimumine ning teostamine, vaid omaette elu elav masin, mis kontrollib inimeste meeli, tundeid ja arusaamu. Kokkuvõtvalt traagika seisneb selles, et nad ei suuda ikkagi lõplikult veenda ning saavad ise ka aru -- sellest annab ilmekalt aimu lõpulugu nimega "Telekinesis", mille pikkade mürgiste hammastega sooritatakse enesetapp. See masin kontrollib ka nende meeli, tundeid ning mõttemustreid.

John Lithium – 2023 EP (2023)

Lithium Industries

Dark ambient Dark synth Post-rock Experimentalism Post-industrial Avant-garde Electronic music Abstract Sound art Micronoise

Tunnustatud Argali netiplaadifirma bossi neljalooline taies on jõuliste tõmbetuulte vallas valla erinevate stiilide poole. Atmosfäärilisest rokist tumemeelse sündimuusikani ning pahaendelistest industriaalsetest kajadest katakombides kükitamiseni. Neli erinäolist taiest justkui artist püüaks isiklikku plaati koostada kogumiku põhimõttel; Argali netiplaadifirma all on antud välja küllalt kogumikke, mistõttu eeskuju on olemas. Kõige eristuvam lugu on number kaks, olles põhimõtteliselt Cocteau Twins'i üles soojendamine -- õhulised hinge pugevad kitarrid, mida palistavad elektroonilised sahinad ja pisiefektid -- need helindid ei ole üksnes saateks, need kipuvad oma elu elama, samas resoneerudes keelpillidega. Üks lugudest algab reipa fraasiga -- "ma sain magada" (I've got to sleep) meenutab piinava haiguse käes põdevat haiget, kes ei ole mitu ööpäeva järjest magada saanud, kuid kellele lõpuks on unevalla väravad lahti tehtud. Seesamune lugu number kolm on kõige abstraktsem -- justkui viibiks kusagil vanas tuuleveskis, kus agregaat on tasakaalust väljas ning täisringi tehes kipub kriuksuma. Teisalt see ja järgnev kõlamajandus püstitavad eksistentsialistliku küsimuse -- kas see, mida me ärkvel olles kogeme, on väärt, et unest üles ärgata. Avalugu on 8-minutiline, hellitades korraga nii tumeämbendi, tumesündi kui ka fantaasiamuusika poolehoidjaid; aga võib-olla on asi veelgi madalam -- äkki kirjeldab see võimsaid helivõimendeid kasutades keldrikakandite bioloogilisi protsesse ning võimalikku hingeelu. Kõik neli lugu sumisevad-surisevad elektrist, mööda külgi liikuvast särisevast lummast ning kohati ka söeämbrite ja roostes redelite kajadest. Käesolevat albumit tuleb ilmselt kuulata palju ning järjest, saamaks aru artisti kavatsusest ning albumi keskmest (antud kontekstis tuleb leida üles lugude heliline ühisosa). Kuivõrd Argali netiplaadifirma on andnud välja mahukaid ja menukaid kogumikke, siis paradoksaalsel kombel tundub, et John Lithium on teinud isikliku kogumiku (kuigi käesoleval juhul plaadifirmast distantseerudes) -- see võiks ka kõlada kui aastakümneid muusikaga tegelenud artisti väljavõte eri perioodidest. Lõpulugu on esiplaanile tõstetud kõrgete akordidega klaveripala, mille all sumiseb minimalistlik elektroonika, mille külgedelt loo lõpuosas sisenevad võimendatud madalat akordid, hakates oma osa nõudma. Kummastav helikogemus EP-formaadis.

Moritz Fasbender – 13 Rabbits (2022)

Bandcamp

Modern classical Experimental electronica Avant-garde Electronic music Art pop Progressive electronic Indietronica Post-classical Experimentalism Spoken world Electro-acoustic Ambient Micronoise

Käesolev 13-looline teos Moritzilt...jah. Omamata varem kokkupuudet antud artistiga avastasin, et tegu on pseudonüümiga -- mehe nime taha varjub sakslanna Friederike Bernhardt, kes on klaverimängija; olles ka õppinud kõrgemal tasandil elektroakustilist muusikat, samuti on tema tööalane taust seotud teatriga. Võiks ju igati eeldada, et kuulajat hakatakse hellitama huvitava muusikaga -- tõepoolest, lootusi ja ootusi ei peteta. Album alustab hüpnootilise klaverimänguga, mis samas ilmneb tühjust ja õhulisust (kas need on üks ja see sama, omavad ühisosa või on tegu erinevate fenomenidega -- aga konkreetsed näited on kandvad, on mõtestatud, ei tundu suvalise seosetu klimberdamisena -- näituseks mõnes loos ruum hakkab helidega resoneeruma elik ruum ei ole üksnes meedium heli edastamiseks ja levimiseks, vaid on muudetud ka instrumendiks. Mida edasi, seda enam hakkab album meeleolukalt summama ning sumpama -- lisanduvad elektroonilised helindid, sugeneb glitch-elektrooniline nurgelisus, kontaktmikrofonidega tekitatud-ülesvõetud kribinad-krabinad ning mürarohked ent teatraalsed sisenemised-lisandumised; samuti muutub paljudes lugudes üldine tonaalsus -- kaasaegne klassika muutub kosmiliseks progressiivelektroonikaks või suisa kunstiliseks inditrooniliseks popiks ("Gravity Gain"). Ei, see ei ole sõda Leipzigi linna all, vaid korrastatud ning põhjalikult läbi mõeldud teos, mille juurde on alati hea naasta. Seda albumit kuulates tekivad intrigeerivad mõtted -- kas ideaalne taies on seesugune, mis on kontseptuaalselt lõpuni mõistetav ja detailselt kõigiti haaratav või on selline, mis jätab iga järgmise kuulamise tarvis midagi varjule. Eks kallis kuulaja arvaku ise, missuguse kirjelduse alla ma selle üllitise paigutaksin. Igatahes suht ideaalse muusika teos.

Orti – Green Deserts (2023)

HOA

Electro pop EBM Synth-punk Electronic music Deep house Breakbeat Alternative dance Deep techno

Prantsuse mõtleja Gilles Deleuze olla öelnud, et kui kusagil käsitleda midagi loominguna, siis ainult niivõrd, kuivõrd liialdada selleks, et leiutada uusi eluvorme; mitte eraldada elu sellest, mida too pakub. Selle väite valguses kerkib küsimus, et kas popmuusika üleüldse on looming? Kas liialdustega seondub midagi, mis eelnevaid käibetõdesid ja -võtteid häbitult kordab? Teisalt esteetiline nauding ei pruugi mainitet eeldusega alati ühtida. Carlos Orti projekti Orti 5-looline üllitis on liialdustest pungil, ent see ei tähenda, et ma sellest ahvivaimustuses oleksin. Liialduste all mõtlen stiililiselt seinast-seina tõmblemist (EBMst ja kõvatuumatehnost kuni elektropopi, electroclash'i, süntpungi ja süvahausi- ja tehnoni). Lood seesmiselt on tuttavlikud elik suht ontlikud, seega liialdus jääb pigem lugude vahelisele alale elik on tahtlikult väljapoole pööratud (või on see hoopis kontrolli alt väljunud inspiratsioon, ning ilmnenud buliimiana). Seesamune, mis näiteks kuulus punkmuusika varustusse -- osaliselt ka nartsissistlik poos valada väljapoole ängi ja meeleheidet, näidata kui valus neil on. Vahet ei ole -- ei ole mul valus, ei ole ilmselt ka neil mitte. Seega rohekõrb kär(ss)ab küll nagu ütlesid vanad vepslased. Plaadiümbrisonkategija.

LFC - Xurinsoppo (2024)

Bandcamp

Psychedelic Avant-blues Improvised music Experimental rock

Pöörase brasiillase Lucas Pastina järjekordne album mängib jätkuvalt alatutel võtetel -- võtnud aluseks bluusmuusika ning seda võimendanud elektrikitarril ja salvestanud nutitelefoniga -- tõsi, varasema ajaga võrreldes on lisanud ka mingisuguseid efekte; kuigi jah, üldises plaanis see tema kuvandit ei muuda, ning ongi hea -- kaheksa lugu kõlavad ühe tervikuna, kui üks terviklugu kokkuvõtvalt -- üks lugu lõpeb, teine algab; nende vahel on sekund pausi -- niimoodi igati võiduka lõpuni. Miks ka mitte kasutada bluusi rappimist, kui seda mitte teha Led Zeppelin'i moodi, kes ei teinud mitte midagi muud kui lihtsalt tagasihoidlikult kaasajastas (ja moonutas) stiili (et teha enda omaks). Lucas Pastina on veelgi konkreetsem, veelgi kinnisideelisem, veelgi trotslikum -- võttes ilmselt mingi tagasisidestusmürast kantud alateadvusse kinnistunud elemendi ning sellele kogu panuse teinud. Mulle meeldib brasiillase lähenemine seetõttu, et ühelt poolt on selles muusikas ülevus, kuid teisalt kumab läbi ka grotesksus -- seesama eelpoolmainitud ühele elemendile panustamine -- see ei ole mitte niivõrd irve bluusi, kuivõrd sapine kommentaar popmuusika kui omaette mooloki pihta. Lucas Pastina kohta võib väita sama kui John Peel väitis The Fall'i kohta -- alati ühesugune, alati erinev; ütlus ilmestab artisti mõtet ja kavatsust -- oluline ei ole mitte niivõrd tagantjärgi analüüs kui artisti kunati kuulamine, tema muusikast osasaamine, selle kuulamishetkes viibimine. Bluusmuusika traditsioon ulatub veel tagasi sellesse aega, kui muusikat veel ei salvestatud, aga esitati erilistel juhtudel. Või õigupoolest -- muusika esitamine oligi sündmus, oligi erilisus, oligi pühitsemine teatud mõttes -- Lucas Pastina esitabki muusikat publikule -- ta eesmärk ei ole ju müüa seda tuhandetele fännidele, vaid pakkuda oma vaeva, verd ja higi allalaadimiseks ning puhuti kuulamiseks. See siin on bluusi psühhedeelne seniit, mis kestab ja püsib, püsib ja kestab. Kidrariffi potentsi demonstreerimine ja teisalt selle küünlapäev. Miks mitte osa saada sellest mikrouniversumist, olla lendlev kübeke selle seestunud energias.

Smolders, Guido Nijs & Koen Delaere – Smolders / Nijs / Delaere (2023)

Moving Furniture

Improvised music Avant-garde Cool jazz Avant-electronica Experimentalism Free jazz Improvised noise Experimental electronica Musique concrète Field recording

Käesolev 5-looline taies ühelt poolt loob ning teisalt võitleb teatud standardite vastu. Nimelt Hollandi eksperimentaalplaadifirma Moving Furniture'i rohkem- ja vähemkodustatud artistid võitlevad improvisatoorse ja vabajätsu monokroomse šabloonhelivaabaga, mis ilmselt paljudel kuulajatel meelt just rõõmsaks ei tee. See on midagi sellist kui kulgeda bussis mööda magistraali ning vaadata, kuidas eessõitvad autod vahetavad kohti. Toimub liikumine, isegi teatud mustri vaheldumine, ent selle tähendus jätab kuulaja külmaks. Õieti -- jääb kuulajale kaugeks. Käesoleva plaadi ümbris näikse samuti sellele viitavat. Kuulasin eile maal kuldnokkade siristamist, ning kuulsin neilt kummastavaid helisid. Vend ütles, et nad pidid (osaliselt) imiteerima teiste lindude hääli -- ent tundus, et nad olid viimati kuulanud modulaarsüntesaatoreid. Sarnane tunne hakkab sugenema alates loost "Bianco di Titanio", mis ristab nimetet elektroonikat improvisatoorse muusikaga. See on väärt sugereeriv kogemus, kuivõrd ühes loos püütakse vokaaliga imiteerida udupasunaid. Tõele au andes ei suudeta seda vaapa ületada, ent vorm muutub niivõrd peeneks ja oskuslikuks, et kvalitatiivne hüpe toimub. Kahel viiendikul albumil, aga päästikule on juba vajutatud -- korduskuulamisel kandub udupasunate vaib ka esimestele lugudele. Lisaks ujub pinnale meeldiv kergus ja hõllanduslikkus. Uue laine jahejäts. Väärt kraam.

Makunouchi Bento – Povestea mea (Original Music by Makunouchi Bento) (2022)

Bandcamp

Ambient pop IDM Organic electronica Experimental pop Avant-pop Conceptual Electronic music Cinematic

Kuidas kirjeldada teenekate Rumeenia helieksperimentaatorite Felix Petrescu ja Valentin Toma 11-loolist taiest, mis koosneb väga lühikestest kompositsioonidest? Kas nad jõuavad 17 minuti jooksul piisavalt lausuda? Või jääb selle tähendus kitsalt igasse loosse? Nad kirjeldavad omi helimammusid taustahelina, mis on loodud illustreerima Reniform-nimelise virtuaalreaalsusprojekti 3D-animatsioone. Ei ole vahet, kuidas neid iganes nimetada, kuivõrd Timişoara duo kvaliteet ning käekiri kumavad äratuntavalt ka siit läbi. Ühelt poolt hõrgult õhuline, pärishelidega palistatud ja justkui laiale ekraanile kirjutatud, teisalt justkui seesmiste deemonitega võitluse pidamise tanner. Arusaamatud häälutused, kriuksuvad tšellod on kui seestunud isiku mana isiklike pingete vallalaskmisel. Kui õõvastava pinge väljutamine kolmandate isikute varjatud juuresolekul. Eelpoolmainitud elemendid ja kavatsused loovad eluterve pinge ja kontrapunkti sellesse taiesesse.

Cédric Elisabeth – Aquarius (2024)

Detroit Underground

Deep house Deep techno Tech-house Ambient techno Ambient house

Sellessinatses maailmas, kus koha ja õnne leidmine sõltub palju sellest, kus me konkreetselt elame -- näiteks kas poptööstuse mõjuväljad noore muusiku ümber on tugeva(ma)d või nõrg(em)ad. Prantsusmaalt pärit Cédric Elisabeth elab hetkel Kopenhaagenis Taanis, tehes lummavat tehnot ja haussi, mis võiks vabalt maailma vallutada; aga võib-olla veel vallutabki, kes teab, kõik kohustuslikud elemendid on oivaliselt täidetud, ning kohustuslikele eeldustele on ta lisanud veel sensuaalset atmosfäärilisust, mis tõstab albumi nii otseses kui kaudses tähenduses kõrgele; unenäolisus, mis sellest esile kerkib, on midagi imetabast -- seda ongi raske sõnadesse panna. Isegi pealtnäha karedad elemendid sulanduvad sulnidusse. Ligi kolme dekaadi tagusest ajast meenub soovitus, kuidas haussi tegema hakata -- tuleb eelnevalt seda muusikat palju tarbida, et õiget tunnetust ja maitset tabada. Peabki ju helidesse panema, ainult et igaüks -- tegelikult enamus -- ei oska seda nõndaviisi rafineeritult teha. Mitte midagi ei ole sellele viieloolisele üllitisele ette heita, pigem just takka kiita, tuult tiibadesse soovida. Imepärase asja kiitmisega on see paradoks, et ülistamine pigem varjutab ilu. Mida rohkem vakka olla, seda parem. Meistriteos läheb selle aasta parimate albumite valimisel kindlasti loosi.

Elvii Marten – Mini (2024)

Bandcamp

House Chilltronica Balearic house Electronic music Alternative dance

Tundub tõepoolest nii, et tantsumuusika albumiga lõpetamine on mingis mõttes lootus ja ootus -- üks selgitus on see, et tavapäraselt alustanud rokkbändid peaksid jõudma tantsumuusikasse; näiteks nagu Primal Scream, The Field Mice, Röövel Ööbik, The Arcade Fire jpt on teinud. Teisest otsast tundub, et need kõige paadumad eksperimentaalmuusikud, kes katsetavad müra, industriaalmuusika, krõbeda elektroonikaga, ka lõpuks väsivad -- lasevad püksirihma lõdvaks ning maanduvad näiteks haussmuusika laisalt loksuvatele kallastele. Leeduka Martinas Rakshtinas'e aka Martin Rach'i aka Elvii Marten'i seesamune konkreetne kolmelooline üllitis on hea näide, kuidas tuntud karmide helidega opereerija mängib õrnade, pehmete ja südaöiste haussrütmide- ja vaibidega. Põhimõtteliselt on tegu ühe looga, kuivõrd kõige pikem lugu on kõigest kaks minutit ja üheksa sekundit kestev. Nagu näha, ei ole vahet, millises spektris eksperimentalist mängib -- tulemus on kogu aeg vahe.

Nicolas Tourney – Enter the Word (2019)

Eg0cide Productions/Bandcamp

Sound poetry Avant-garde Acousmatic music Experimentalism Electronic music Field recording Musique concrète Sampledelic Radiophonic art Micronoise Psycho-acoustic

Pärast Arbaud Barbe (Pollux/Pogohm) taandumist netimuusikamaailmast, kes oli nii muusik kui ka suurepärase ja viljaka plaadifirma Sirona-Records'i juht, on netimaailmas prantslaste esinumbriks tõusnud Nicolas Tourney, kes on samuti nii muusik kui plaadifirma vedaja (Snow in Water); kui hilisemad albumid on paljastanud NT huvi droon- ja mikrotonaalse muusika vastu, siis käesoleval albumil ilmneb prantslase muusikaline laiahaardelisus. See taies hõlmab kahtekümmend kolme lugu, mis on 52 minuti sisse mahutatud. Nagu lugupeetud lugeja juba aru sai on album fragmenteeritud -- tõepoolest, siin on kõiksugu kraami; torkab kõrva kummardus kuulsusrikka Prantsuse elektronmuusikatraditsiooni vastu -- musique concrète (Pierre Schaeffer, Luc Ferrari, Eliane Radigue, Bernard Parmegiani). Ma tahan öelda, et sellel albumil on palju huvitavaid situatsionistlikke olukordi, mis avaldavad kuulajale kahtlemata mõju -- näiteks kuidas saab võidusõiduraja ääres seismine ja vormeli möödumine jätta kuulajat ükskõikseks; lisaks veel veidi meeltes segadust tekitavat helipoeesiat ja hüsteerilisi näitemängulisi olukordi; milles vokaalid on töödeldud-tükeldatud, omavahel millekski uueks sobitatud -- ka see on väljakutsuv ja eksperimentaalne isegi tänapäeva postmodernistlikul ajastul. Ka dadamuusika ja -kultuuri taak ei ole jätnud prantslast puutumata -- Tourney tunneb ilmset rõõmu helielementidega manipuleerimisest, kuivõrd aeg-ajalt ta muutub taotluslikult kerglasemaks ja lõbusamaks. Taaskord pöördudes tagasi Tõnis Kahuga tehtud intervjuu manu tahaksin mainida, et seal mainitud müra kontseptsioon jäi natuke piiratuks ning lahti rääkimata -- müra ei ole mitte ainult huvitavate, intrigeerivate ning väljakutsuvate helidega manipuleerimine, vaid see on lisaks ideoloogiline lähtekoht ja platsdarm, mis, tõsi, sageli otseselt vastandub popmuusikale, väänates, väänutades, moonutades, lõhkudes, osadeks lahti võttes mingeid harmooniaid-meloodiaid-viisikesi; samuti tuleb meeles pidada, et mürakontseptsiooni alla jäävatel artistidel on suht suva kõiksugu popstandarditest -- see on maailm, mis ei määratle end ei majanduslikus, esteetilises ega ka ideoloogilises plaanis popmuusika mallidest -- isegi kui popist võetakse mingeid elemente, ent mitte kergema vastupanu teed minnes -- ideoloogiliselt neile elementidele täiesti teistsugust sisu ja vormi andes. Müramuusika puhul ei tohi ära unustada, et eelduslikult müramuusika ei ole mingi konkreetne vorm, vaid olemuslikult üsna ujuva mõistestikuga kunstiliste suundumuste trotslik kogum. Loomulikult me kõik oleme inimesed ning oleme sunnitud lähtuma Maslow vajaduste püramiidis kirjeldatust, ent viisid nende põhivajaduste rahuldamiseks on üsna erinevad. Müramuusikal on ka eksistentsiaalne mõõde -- selle praktiseerimisel tekib tahes-tahtmata mingil hetkel riukalik mõte -- kui Jumal heidaks meid kümne kilomeetri kõrguselt maapinna poole ilma langevarjuta, kinkides selle aja jooksul meile mõtlemisaega eeldusel, et mingit lunastust ei tule -- ookean täitub inimrümpadega -- aus, karm ja armutu. Meeleheite ilu lootusetuses.

Bam Bam's Boogie – Son Of A Black Panther (2023)

Human Tree

Funk Electronic Soul Funk rock Synth-rock Psychedelic Rap Hip-hop Drum and bass Disco Dance rock Raggamuffin AOR Lovers rock

Seda 10-loolist plaati tutvustav infoleht on pretensioonikas – Musta Pantri poeg jätkab isa üritust, seda muusika kaudu. Plaadiümbrisel on ülespoole sirutatud rusikas, täis trotsi ja võitlustahet. Tõepoolest, kõik musta muusika loomise kuubikud on siin kenasti esindatud, ning ka ontlikeks kujunditeks vormitud. Kõik klassikalised stiilid on siin esindatud – funk, soul, rock; lisaks uuemad žanrid nagu hip-hop, trip-hop, drum and bass, raggamuffin, lovers rock. Funkadelic, Parliament, Prince, Goldie, Tricky, Massive Attack, Chic, Sly & The Family Stone ning ka A.R. Kane kostuvad siit. Teisalt seesuguse kontseptsiooniga albumilt eeldaks natuke rohkem radikaalsust ja sügavamale kaevumist. Need 51 minutit kõlavad mõnes mõttes kena dokumentaalalbumina, sisaldades fakte ja kombinatsioone, mis niikuinii on üldteada. Klotsid on ees, ent ees on ka instruktsioonid, kuidas genereerida niiöelda head maitset. Luua uuesti sama tegumoega muusikat, mis niikuinii on kogu aeg siin ja praegu. Teisalt konteksti kõrvale jättes on tegu igati korraliku taiesega – hästi produtseeritud, rütmidesse on dünaamika hästi sisse istutatud; kidrad kõlavad täissulis ja veenvalt. Seetõttu kokkuvõtvalt annan teosele plusspunkti – korralik töö juures kuulamise album – piisavalt keskel, informatiivne ja hoogne.

Keith Helt – Divide The Sky (2023)

pan y rosas discos/ Bandcamp

Experimental rock Avant-rock Indie rock Alternative rock Psychedelic Art rock No Wave

Keith Helt on eksperimentaalleibeli/võrguplaadifirma pan y rosas discos asutaja ning juht, kes samas on ka ise muusik – andnud välja eriilmelist muusikat nii oma pärisnime kui aliaste all. Tema käesolev 7-looline on huvitav segu huvitavate bändide elementidest – Sonic Youth'i nurgelisest keerukast kidrakäsitlusest, The Fall'i sardoonilistest põlglikkust väljendavatest sündihelidest, aga ka kodulinna Chicago vabalt lainetavast impro- ja postrokk-skeenest; näituseks John McEntire'i kõrvalpundi Sea And The Cake'i voolav meeleolurokk. Ega siis kaugele jää ka Stereolab ning Electrelane. 80ndate alguse Sonic Youth kasutas ka süntesaatoreid, tõsi, vähesel määral. Sonic Youth oli hea bänd, ent neile kahtlemata oli oluline ka poosetamine. Teisalt poosidest popmuusikas ei pääse üle ega ümber – küsimus taandub sellele, et mida Keith Helt tahab öelda? Kuidas ta midagi tahab väljendada? Teisalt jälle – vastus neile küsimustele on vähetähtis, sest põranda all hoolitakse vähe, mida kriitikud suvatsevad arvata. Keith Helt'i eesmärk on jõuda transsi, ning lasta teistel sellest osa saada – tema tegutsemisviis on kordus, kordus, muutus, kordus, muutus. Põrandaalune horisont on hoopis teistsugune kui Taylor Swift'i oma. Sealsed tungid on ehtsad ja teravad – vähemalt esialgu. Kui seal ongi manipulatsiooni, siis selle algpõhjused ja väljundid on kindlasti erinevad miljoneid müüvast artistist. Tõele au andes – Taylor Swift'i seni suurim popakt oleks, kui ta tõmbaks Keith Helt'i nimega särgi endale selga. Või siis The Hirundu, Origami Repetika või Hanetration'i oma. Nagu omal ajal Kurt Cobain riietus Daniel Johnston'i nimega kaltsu.

Remora – Built To Destroy (2023)

Silber

Post-metal Drone rock Ambient rock Noise rock Experimental rock Funeral doom Avant-rock Minimalism

Käesolev kätkeb kahte lugu; samas nende lugude pikkust arvesse võttes tuleb Silber Records'i all välja antud albumit möönda omaette universumina. Esimene neist –nimilugu – on suht lühike (ligi 7 minutit); ent teine ("Not Create") on suisa 53 minutit pikk. Justkui planeet Maa ja kaaslase Kuu arvuline suhe suuruses – ometi viimane omab märkimisväärset mõju esimesele. Käesoleva albumi kontekstis äkki niimoodi, et nimilugu annab kätte juhtlõnga selle tunnise heliretke mõistmiseks. Ehk isegi vastuoksa arutlema ajendades. Aga alustaksin lõviosast – "Not Create" on täpne kirjeldus, kuigi jah, tuleb möönda, et ehitab küll päeva lõpuks. Konkreetsemalt on see kummardus minimalismile ja funeral doom'ile – lihtsalt asi näikse olevat "valesti" produtseeritud. Kaeblik vokaal vaevutajutavalt kuhugi istutatud. See on siuke riukalik kompositsioon, mis tugevalt lainetab, ent ei löö laineid üle pea. Jäetud tühikäigule nagu hiljuti Indoneesia lennuliinidel jäid piloodid raudlinnus veerandtunniks magama, 153 reisijat pardal. Sellest lainetusest immitseb ürgkurbust, mida võimendab delikaatne helimassiiv taamal – kõmiseb, neelates pooltoone ja ahmides pooltoone. Kõike seda aegluubis kui mereelukas kummitusena liueldes ning ammuli sui planktonit filtreerides. Teisalt meenub maestro Valter Ojakääru legendaarsest raamatust kirjeldus Velvet Underground'ist – /...kusjuures elektriliselt võimendatud vioola kriiskamine võistles kitarriga, bass aga meenutas maanduvat reaktiivlennukit/. Hoolimata eelpoolmainitud aegluubitsemisest valitseb lugu hüperhelikiirusel edasiliikumine – vastandlikud impulsid, mis ilmselt väljenduvad mitmeti peene fraktaalsuse tõttu. Üksnes viimased minutid kõlavad hoo maha pidurdamisena – saavutatud inertsi meeleheitliku alla surumisena. Vaatamata tohutule ajakulule ei kõla lugu raiskamisena. Nimilugu põhineb pahaendelisel kidradroonil, mis kaikudes resoneerub kaugustest kostuva inimhäälega – mis ei ole mitte dialoog, vaid eri maailmade esitlemine minimalistlikus jõudemonstratsioonis. Kokkuvõtvalt näidatakse seda potentsiaali, mis peitub rokkmuusikas kui see allutada minimalismi dogmadele. Kui kõverpeeglis peene (meta)metallmuusika nautimine, kuigi vormiliselt on tegu pigem droon- ja ämbientrokiga. Nagu kummituslikku laadi minimalismiga sageli juhtub, hakkab "päris" fiktiivsega segunema. Järgmise kuulamisega lisanduvad juba uued toonid ja uued kajad-vilinad. Viliseb ka siis, kui "päris" heli on juba välja lülitatud. Entroopialävi on kildudeks purustatud.

Hanetration – Resonator EP (2024)

Bandcamp

Minimalism Cool jazz Chamber music Drone Experimentalism Indietronica Avant-garde Electronic Post-psychedelic Art music Tribal ambient

Pärast pikka seitset aastat vaikimist on saladuslik Briti produtsent tagasi, tuues melomaanidele meelierutavat metafüüsikat. Lainepikkusi füüsikaliste fenomenidena ning metat inimkogemuse põhise interdistsiplinaarse vorminguna nende peal. Muidugi, kirjeldades tema muusikat tahaks Hanetration'it suruda kuhugi tuttavlikku skeemi, ent keeruline on seda teha. Ka ebaõiglane oleks seda teha, kuivõrd Cornwall'i eksperimentalisti pagas on kogu aeg olnud piire hülgav. Hiilgavalt hülgav. Võib-olla oleks parim viis tema loomingu edasiandmiseks võrrelda seda 90ndate elektroonilise muusika gigantide Antechre'i ja Boards Of Canada'ga. Kui esimene on kompromissitult säilitanud abstraktse (rütmi)keele, siis BOA seevastu on liikunud orgaanilisema et mitte öelda indi- ja folkmuusika perifeeriasse. Konkreetselt inditroonika/folktroonika serva pääle. Hanetration erinevalt BOA-vennakestest on alati hoidnud kõiki võimalikkusi alal, mistõttu üllitistel on need ikka ja jälle teoks saanud. Varasem ja käesolev traditsioon ja meetodid hüppavad hunnitult nähtamatutesse tappidesse, olles kord näiliselt improvisatoorne ja aleatooriline, ent teisalt kohati minimalistlik ja eelnevalt paika pandud. BOA tasa-hägune elektronvool ja Arvo Pärdi kammerlikkus saavad üheks 60ndate Miles'i ja 19.sajandi rataslaevade udupasunad vahetavad vastastikku viisakusi, millele lisandub masinliku afrofuturismi kõla -- justkui sämpler või rütmimasin hoiaksid külaelu biiti üleval. Loos" Human" resoneerub elektrisahin/pinge abstraktse kellatiksumisega. Veidi kurjakuulutav on see kõik. Kui 5-loolist taiest alustas teos "Breathe" -- väreleva droonheli, jahejätsu virdamiste ning kajaefektidega rütmist toituv meistriteos --, siis lõpulooks on sümboolse pealkirjaga "Winter". Veelgi sümboolsemaks ja üheselt mõistetavamaks muutub asi konkreetset helikeelt kuulates. See on katedraaliorelil põhinev droon-oratoorium, mis ei püüagi eksperimentaalse helikeele, võtete ja kujunditega meelesensatsiooni esile manada, kuivõrd päeva ja elu lõpuks leida settimist ning hingerahu. Rahu tegemist enda, maailma ja Jumalaga. Kirikuorel on tõesti ilmekas -- algul üürgab, et järk-järgult sumbuda. Sumbume ka meie kõik. Parim asi sellest aastast. Seni.

Bunshi – Plants (2024)

Soisloscerdos/Archive.org/Bandcamp

Tech-house Club dance Funk house Electro house

Käesolev 3-looline taies tõstatab siinkuulajas küsimuse samasusest -- kui filosoofias sageli on küsimuse funktsionaalne asetus suunatud mingi fenomeni olemuse säilitamisele (küsimus sellest, et kuidas midagi saavutada pärast seda, kui on jõutud arusaamisele selle millegi samasuse sisu osas), siis muusikas -- vastupidi -- on teemaks selle vältimine, st erisuse esiletõstmine. Teisalt mingis konkreetses stiilis sumpamine eeldab piirides püsimist ning paratamatult kattumist teiste artistidega. Haussmuusikas on see kindlasti teemaks -- paradoks peitub ilmselt selles, et sageli erinevad artistid sõltumatult teineteisest võivad teha lähedasema loo kui mõni artist remiksides artisti originaallugu. Lisaks eelpoolmainitud artistlikkusele lisandub ka tehnoloogiline pool vastavate pehmeprogrammide ja kindla (kultus)raudvaraga. Kui filosoofias on (pool)argumendiks, et ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik astuda kaks korda, siis muusikas kahtlemata oleks see nõrgem argument -- piisaks vaid väikesest meloodiakatkest, et süüdistuste laviin valla päästa. Teisisõnu -- muusikailmas on ilmne astuda ühte ja samasse Thames'i jõkke, sõltumata kümnendist või sajandist. Muidugi lisanduvad sellele ka subjektiivsed faktorid nagu võimaliku hageja tahe, arusaamised, plaadifirma maksujõuline võimekus. Eks ka süüdistuse iseloom on subjektiivne -- "see lugu meenutab (väga) toda lugu". Ent kui sooritada heligraafiline võrdlus, siis erinevus tuleks kindlasti ilmsiks. Aga jah -- aeg nautida korralikku tehno, funk- ja elektrokallakuga haussi. Kui hästi kõik see on välja mõõdetud!

JDisk – Corrupted Files of Myself (2023)

Bandcamp

Flashcore Breakcore Electronic music Ambient Drill and bass Glitchtronica Deep house Digital hardcore Jungle Digitalgaze

Parafraseerides kõigi aegade parimat laulusõnade kirjutajat -- kuidas saab nii noor mõelda nii (enese)kriitilisi mõtteid. Tõepoolest, 20-aastane argentiinlane on jõudnud nii mõnegi inemise kuulmekäiku oma üllitistega, olles nostalgiline, eufooriline, intensiivne ning impulsiivne. Olles allutatud välistele signaalidele, sünteesides end kriitiliselt selle koorma all. Tagasi 11-loolise üllitise pealkirja manu -- mis asi õieti on rikutus digitaalses helikeeles? Digitaalses kultuuris? Digitaalsel ajastul? Lähtudes JDisk'i varasemast ja hilisemast loomingust ning digitaalse asja ühe ja nulli vahel pendeldamisena tulebki pealkirja mõista iroonilise tõdemusena -- rikutus on süsteemi osa. Biite kiirendatakse ja aeglustatakse, nurgelisus heidetakse ühte meloodiate ja hõllanduslike harmooniatega (kuigi neid tuleb harvem ette. Või kas ikka tuleb?). On mis on, ent nullidel ja ühtedel kogusummana on suurem väärtus kui üksikpulkadena -- teguviis, mida juhib meistri Florencio Varela käsi, kingib asjale jume ja temperamendi. Näiteks "Ventana" -- see on ju digiajastu sümfoonia, see on digiajastu Wagner (mitte Kurt, vaid Richard). Või sellele vahetult järgnev "Crash" -- algab deep house'ina, ent käändub sõgedasse jungle'i labürinti. "]]]]]" on vaimukas kingapõrnitsemise ja inditroonika paroodia. Ühe lausega -- see on terviklik, lakooniline, ent sellele vaatamata emotsioone kuumutav taies. Kuradi täiuslik egolaks.

Luxurious Dagger – Glue Factory (2023)

Argali/Archive.org/Bandcamp

Plunderphonics Sound collage Mash-up Electronic Experimentalism Avant-garde Sampledelic Freeformfreakout

Üldiselt plunderphonic-albumitega kohanemine võtab arusaadavatel põhjustel aega -- esiteks on tegu eelmiste kontekstide lõhkumise ja uute tähendusväljade loomisega. Kogu see kohanemine uue konteksti mõtte ja tõeväärtusega võib kuulajal aega võtta. Eks see on muusikaliselt etendatud juhtum, mille poliitika on kaaperdada ja nihestada, sageli juhtida tähelepanu elu kitsaskohtadele. Tõsi on, et seesugune üllitis ei muutu kunagi n-ö pärisalbumiks, jäädes pigem sensatsiooniks ja kurioosumiks. Ei saa öelda, et siin 6-loolisel häid momente poleks -- nt lugu nimega "Barbara", mis illustreerib südantlõhestava loo ühe noore neiu elust pisarate, etteheidete ja lootusetust süstivate fraasidega. Koduvägivalla ilmekas helind, kas pole mitte nii. "Bye Cycle" on nutikas faasinihkele ehitatud lugu ühe Briti glämmdinosauruse hitist, milles kinnisideeline kleepumine ühte fraasi väljub kiiskavalt kontrolli alt. Kas sellist Queen'i me tahtsimegi?

Fog – Thirty Three, Recurring (2023)

Bandcamp

Improvised music Free jazz Avant-garde Experimentalism Electro-acoustic Psychedelic

Seda artisti palun mitte segi ajada kord kummastavat elektroeksperimentaalfolki teinud USA artistiga kusagil nullindate algul Ninja Tune'i all. Käesolev 10-looline võiks olla liigitatav nii vabajätsu kui elektroakustilise improvisatoorse muusikana, kuid ei ole puhtalt ei üht ega teist. Kriipiv ja kolisev, äraviiv ja nohisev; kohati mõistetav, kohati liiga elevandiluutorni end vangistav/õlgu kehitama panev. Monokroomne vabajätsu/elektroakustika-album, mida aeg-ajalt on vürtsitatud spoken word-lõikude, kellamängu, koera lõrina ja sümfooniliste viirgudega. Liiga palju on oma keradel haudumist, ühelt küljelt teisele kaarutamist ning parketi peegelpinnalt eneseimetlemist. Asi paraneb siis, kui jätsulõigud omandavad psühhedeelse innu ja konkreetse hoo -- kui Sun Ra kosmiline vaim hakkab trajektoore mõjutama. Siis on asi vägagi nauditav. Kokkuvõtvalt tsipa üle keskmise.