Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga 2012. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga 2012. Kuva kõik postitused

1/20/2024

Testicular Manslaughter – Do Not Remember Killing You (2012)




Aural Sects

Electro-punk Techno pop Alternative dance Electronic music Singer-songwriter

Testicular Manslaughter on ameeriklase Dana Young'i ühemeheprojekt; kes on kuulunud Ariel Pink`i saateansamblisse koos Gary War`i, R Stevie Moore`i ning John Maus`iga 2005. aastal. Hiljem on ta teinud muusikat ka teise võltsnime C.A.N.S all. Kuulunud ka Hepa/Titus-nimelisse rühmitusse. Kui Ariel Pink ja John Maus on juba mõnda aega olnud tühistatud, siis Dana Young'i teekonna jälgi on raske leida -- õieti neid viimastest aastatest ei leia. Käesolev taies on tema kolmas -- kui kaks esimest andis ta legendaarse lo-fi netileibeli Rack & Ruin'i all välja, siis käesoleva on üllitanud Aural Sects. Sarnaselt kahe varasema üllitisega on ka käesolev 6-looline tektooniliselt põrkav -- analoogbassid on tummiselt kõmisevad -- neelduvad kuhugi, kuhu päike ei paista; kõrgemate sagedustega ei üritagi sädelevat kõrgust ja parketikõlbulikku ulatust saavutada; Young'i sugereeriv vokaal on lühikesest kajapikkusest kantud, kord deklameerides end rahulikuks sundinuna -- kohati suisa resigneerununa --, siis jälle meeleheidet häälte süstinuna. Justkui piserdades mürki, mida erinevalt madudest inimene ühiskonnast ammutab. Loomulikult võib teda võrrelda Alan Vega ja Suicide'iga -- ei saa seda võrdlust pahaks panna! Eks teemapüstitused ja ajalooline järjepidevus koondavad neid kahte artisti selle väljendusviisi traditsiooni, mis räägib nn American Dream'i tumedast küljest -- vägivaldsest, räpasest ning lootusetust. Isegi kui artist püüab ennast vastupidises veenda, siis nii helides kui hääles väljenduv lootusetus annab suuna kätte -- tunneli lõpus ei paista (enam) valgust. Filosoofia jääb, ent lootus sureb. Maailmavaim kägistab end juurviljaks -- Aufhegel.

6/28/2023

Dadala – Tell Tales (2012)

 
 
  • Improvised music 
  • Avant-garde 
  • Jazz 
  • Experimentalism 
  • Progressive 
  • Electronic 
  • Free jazz 
  • Art music
 
Dadala on sürreaalse hübriidmuusika orkester, mida juhatab Richard Dunlap. Juhatab ainuisikuliselt, ning iseennast. Kas selline isik säärase nimega ka päriselt eksisteerib, on omaette küsimus (Discogs annab alust sellesuunaliseks kahtluseks). Samas see ei ole üldse oluline – muusika räägib iseenda eest. Dadala on eksisteerinud ligi paar dekaadi, tehtud on intellektuaalselt väljakutsuvat muusikat, mida raadiotes mängituna oleks keskmine kuulaja ilmselt nimetanud UFO-muusikaks ning raadiojaama vahetanud. Põhimõtteliselt on tegu eeltehisintellektuaaIse projektiga kui rõhutakse endile kui virtuaalsele orkestrile. Eeldused sisestatakse masinatesse, ennast taandatakse, et valmiks midagi isikupäratut. Sest nendeI rohketel albumiteI opereeritakse järjekindlalt samades piirides, pakkudes varieeruvust nüanssides. See on platvorm, kus kohtuvad progressiivne muusika (rokk), vabajäts, improvisatsioon (improvisatsioon antud kontekstis võib olla näiline) ja midagi veel. Masinatele on delegeeritud enda vaimne energia, antud õigus korraldada rituaale, et võimalikult objektiivne tulemus ette antud informatsiooniväljast kätte saada. Tehisintellekt on jama – selle eristus inimintellektist on ähmane, asi muutub veelgi tööstuslikumaks ja isikupäratumaks ning niigi ülekoormatud kultuuriruum ujutatakse üle kahtlase kraamiga. Sellel ei ole isegi seda väärtust, mis on tänapäeva popstaarikestel. Lisandub veelgi küsimusi – kas produktsiooni on üldse tarvis; kui jah, siis kes seda peaks tegema? Kas tehisintellekt või inimene (vaistlikult ütleks, et TI). Seniks nautige lisanditeta muusikat. 
 
8.0 (7.5-8.5)

4/17/2023

Best of Beat Generation (2012)

 
 
  • Avant-garde 
  • Jazz 
  • Easy listening 
  • Experimental electronica 
  • Sound collage 
  • Spoken word Conceptual Experimentalism 
  • Avant-electronica 
  • Storytelling 
  • Sampledelic 
  • Improvised music 
  • Sound poetry
 
Kuivõrd käesoleva megakogumiku (47 taiest!) nimi vihjab biitpõlvkonnale, siis kõigi eelduste kohaselt võiks kuulda (vähemalt kuulsamate) biitnike häält. Seda saab. Teiseks eelduseks on uuendusmeelsus – valdavad kõiksugu väänatud ja sikutatud elektroonilised eksperimentaalhelid ja avangardvormid-ristandid. On aeglasemaid-kiiremaid rütme ristatuna inimhääle ja sämplitega; enamasti on tegu skisoidse polüfoonilise muusikaga, kus ühes ja samas loos jooksevad eri teemaarendused eraldi (ent paralleelselt). Esineb rütmide-helide äkilist vaheldumist, mis eksaktselt vahendab poeetide meeleolumuutusi. Eks siin kogumikul kõneleb eeskätt William Burroughs'i vaim, kes võttis kasutusele (teksti) dekontekstualiseerimise helikollaaži vormis, võimaldades sedasi avalikus ruumis manipulatsiooni, häiritust ja propagandat. WB kirjutas instruktsiooni sellesuunaliste kunstiliste praktikate läbiviimiseks (nn elektrooniline revolutsioon), mis avaldas tugevat mõju industriaalpioneeridele Richard H. Kirk'ile ja Throbbing Gristle'ile, kes hakkasid heliloomingus vastavaid või sellest tuletatud meetodeid teostama. Aga ka Mark E. Smith'ile, kes kasutas diktofoni The Fall'i esinemistel. See on meetod, mis on tulnud, et jääda. Olles kunati värske. Teksti on siin ohtralt, saamaks ülevaadet tollaste poeetradikaalide vaadetest ja murepunktidest. Poliitiliselt oldi valdavalt sedasi, et Punase Väljaku puuslikud olnuksid väga uhked. Samastatakse fašism ja kapitalism; viimase vereringe käivitajaks olevat sõda. Revolutsiooni eelduseks olevat vennastumine, ent tekstidest kumab läbi misantroopiline alatoon – ei ole lootust. Ärge lootkegi, kuna inimene on saamahimuline ja egoist. Ja ei taha muutuda. Kogumikes viimasesse veerandisse sugenevad seksuaalse alatooniga tekstid, mis kõiguvad õrnast räige masohhistliku vägivallani (eriti üks lugu, kus ori kutsub isandat end kõikvõimalikel viisidel seksuaalselt tarbima ((ilmne osutus sotsiaalsele (ebaõiglusele) kui konteksti loovale ning teisalt seksuaalse plahvatuslikkuse personaalne tasand)); jätsu- ja meeleolumuusikahelid loovad siin pooltoone. Artiste on Le Colibri Nécrophile'i koostatud ja üllitatud kogumikul palju, ent mitte neljakümne jagu, kuivõrd ollakse esindatud mitme kompositsiooniga. 
 
8.0 (7.0-8.5)

4/15/2023

BIRDY Oo – SEA SONGS (2012)

 
 
  • No wave 
  • Art punk 
  • Indie punk 
  • Psychedelic
 
BIRDY Oo on Moskva trio, kes laulab korea ja inglise keeles. Mängivad kidrat, bassi ja trumme, ent helikeel on kasinast pillipargist hoolimata üsna elav ja intrigeeriv (lugu "Drifting Girl" on ilmne erand – toetub elektrioreli psühhedeeliale). Võiks keskmeks arvata punkmuusika, ent see kese annab välja siirdeid, mis kaugemale jõudes üha enam muteeruvad. Mis samas ei tähenda, et kolmik alati kaugele jõuab (või väga tahaks kaugele jõuda). Vokaal on väljendusrikas- ja jõuline, kompenseerides eelpool mainitut. Võib suhtumiselt võrrelda nii Piiteri legendi Messer Für Frau Müller'i varase (kidra)faasi kui 80ndate Röövel Ööbikuga, ent sädet ja plahvatuslikkust on vähem või on see vähem kandev (vaatamata siin-seal raputavatele karjatustele ja pöörasele trummeldamisele). Samuti kajab vastu New York'i 70ndate lõpu eksperimentaalpungiskeene nurgelisus.
 
7.0 (6.5-8.0)

3/26/2023

Northern Spies – My Middle Names (2012)



  • Indie pop
  • Twee pop
  • Cover 
  • Jangle pop 
  • Singer-songwriter 
  • Cowbell indie 

Nullindate lõpus ja kümnendate algul oli indipuntide- ja plaadifirmade seas popp pakkuda paari singliga üllitisi (tõsi, sekka ka kogumikke) – nt Prantsuse plaadifirma Beko DSL ja Norramaalt pärit EardrumsPop pakkusid pea iga nädal isepäiste muusikat – esimene eriilmelist, pigem sünteetilist indit ja viimatimainitu Rickenbacker`itega helisema pandut. Rootslanna Astrid Wiezell`i taies on segu unistustest ja aususest, kõneledes sellest, mis (noori) naisi võivad inspireerida – armumine, eneseteadlikkus, tundmused, saladused, unistused, lootused. Colin Clary ja Dana Kaplan elik Let`s Whisper tõlgendavad Wiezell`i paari lugu pluss on siin artisti enda rootsikeelne versioon USA pundi The Smittens`i loost „First Bus”. Tõepoolest, kidrad helisevad ja vokaal vallandab emotsioone – sekka näpuotsaga kellamängu helgust. Mitte ainult veenev vaheldus tänapäeval valdavale lamedale vokoodervokaalpasale, vaid ka asi igati väärt iseendas. Siin koonduvad läbi tüüne filtri C86, Sarah Records, The Smiths, Slumberland Records.

7.5 (7.0-8.0)

3/25/2023

Counterphase – Ghost Of The Time Lost (EP) (2012)



  • Drum and bass
  • Jungle 
  • Electronic music 
  • Nu jazz 
  • Dream and bass 
  • Organic electronica 
  • Acid jazz 
  • Chilltronica 
  • Cinematic 

On tarbetu küsida, kas trummi ja bassi on avalikus ruumis rohkem või vähem kui dekaad või paar dekaadi tagasi, ent kuulajate alateadvusse on see niikuinii rohkemal või väiksemal määral kinnistunud. Olgu see juhtunud reklaamide või spordiülekannete vaheliste pauside kandjana. Veerand sajandit tagasi võidi küsida üsna üleolevalt – kas sa trummi ja bassi kuulad? Oli ilmselt osutus heale muusikalisele maitsele. Samas sajandivahetusel ei olnud nimetet žanrist enam midagi uut kaevata – erinevalt haussmuusikast ei olnud selles ei kandvust ega elastsust. Kuulasin just üht "Vibratsiooni" saadet, mis pühendatud jungle'ile – ilmselgelt kahetunnine kuulamine oli nüristav. Nimetet žanri fenomeni võib võrrelda The Stone Roses'i omaga indimuusikas. Kohustuslikult trendikas, ent madalaväärtuslik ja tüütu. Millegi suure esilesurumine järgmise suure asjana. Rõõm on tõdeda, et Counterphase'i 6-looline taies ei karju tehnitsistlikult ja klišeepiiratult näkku – tuuakse nähtamatult mängu happejäts, sugereerivad heliefektid, robotpopi ja haussmuusika vokaalid ning orgaanilised konkreethelid, avardamaks universumit. Atmosfääriline universum kaigub ja kõigub kujuteldaval restvoodil või tehes elliptilisi trajektoore ümber kujuteldava keskme. Eeldatakse kopitama kippuvatest minimalistlikest eeldustest maksimaalsemat. Vabalt võiksid osad sellest helindist palistada mõnd mängu- või dokfilmi, kuivõrd hingestatus ja filmilikud meeleliigutused on konkreetsesse teosesse sisse kätketud. 

8.0 (7.0-8.5)

9/03/2022

Hunters Pub – Ancient Woods. Drunken Hags. (2012)



  • Post-metal
  • Drone metal 
  • Experimental metal 
  • Ambient 
  • Noise metal 
  • Avant-metal 
  • Ambient metal
 
Drowning on huvitav Taani leibel, mis on nullindate lõpust välja andnud rahutu loomuga metallmuusikat. Õigupoolest anti muusikat välja oma 3-4 aastat, pärast seda on pomo Danny Kreutzfeldt tõstnud albumid enam mitteeksisteerivalt kodukalt Bandcamp'i lehele. Selle üheloolise (26- minutilise) kompositsiooniga on asi veelgi keerulisem. Algselt lõi selle Dennis L. Hansen (koos venna Larsiga on edendanud projekti Wäldchengarten) 2007. aastal, ent plaadifirmaboss arranžeeris lood uuesti viis aastat hiljem (autoriteks on mõlemad märgitud). On kidraplõnnimist atmosfääriliseI taamal, mis omakorda on pinnapealselt ent mõjusalt varieeritud elektrooniliste efektidega. See on justkui liikumine ühest toast teisse, tuues endaga kaasa piisavalt huvitavaid muutumisi ja muundumisi – tüünusest saab ühtäkki raputav müraküllane kollaps, mis omakorda leiab väljapääsu geomeetrilises kujundlikkuses – jäädes ühelt poolt luupivaid kordusi imetlema, samas astudes minimalistlike sammukestega uuteIe mõjuväljadele. Loogika seisneb selles, et liigutakse vastandite vahel ehk pulseerivale mürale järgneb sügav ämbientulm, ja vastupidi. Ja kusagil sääl taamal mühiseb Jüüti tuulte jõud ja vägi. Parafraseerides klassikuid – müra ei hüüa tulles ning lüües kasvab meeleheide. Heited kuuluvad vägilastele ning sellega paratamatult kaasnevad tugevad helivõnked. Nii see helilahing enda kasuks kallutatakse. Efektselt ja efektiivselt. 

8.5 (7.5-9.0)

7/03/2022

Julio Gutiérrez – About Magic (2012)



  • Indietronica 
  • Breaks 
  • IDM 
  • Synth-pop 
  • DIY 
  • Techno pop 
  • Alternative pop 
  • Lo-fi 
  • Neo-psychedelia 
  • Experimental techno 
  • Shoegazetronica 

Seda kolmeloolist üllitist võiks kirjeldada kui mõnd Briti eksperimentaal/tserebraaltehnost (Aphex Twin, Autechre, Surgeon) mõjutatud muusiku katset luua oma popmuusikaline dimensioon. Popmuusikaline mõõde, mille suuruse väljendamise sobilikuks tabeliks võiks olla kujuteldav tee-seda-ise pingerida. Õigem oleks küll väljenduda – pingevaba tabel, kuivõrd au ja kuulsust selle tabeli kaudu ei jagata ning üksteise olemasolust ei teata. Ühelt poolt hüppavad välja sünteetilisele popile omased plinkivad helid ja mullitavad rütmid, indile omane nohikliku ja eneseteadlikult ninaka hoiaku sümbioos lisab raskuskeset ja sügavust; ent teisalt tükeldatud ja katkendlikud, aegamisi kuulaja ajusagarates kuju omandavad rütmistruktuurid – kuivõrd nende osised on üksteisega ebamääraselt seotud, või siis sidumata (osaliselt maitse-, osaliselt arusaamise asi). Sarnaselt Autechre'iga, mille liikmed ehitasid helide genereerimise süsteemi – mida nad väljendasidki sõnaga "süsteem" – ettejuhtuvate käepäraste elektrooniliste vidinate ja (võib-olla) aleatooriliste algoritmide kombinatsioon. Kuivõrd siin on tehnomuusikale samavõrd kuulda ka kingi põrnitsevat indi(rokki), siis ei saa mööda vaadata artistidest, kes sildasid nimetet stiile kolm kümnendit tagasi (Seefeel, Slowdive, MBV, Moonshake, Stereolab, Mark Van Hoen'i projektid). Ka Boards of Canada kätkes nii üht kui teist. Hiljem tulenesid eelpoolmainitutest tugevalt mõjutatud mandri-Euroopa inditroonika/IDM-skeene (mille peamiseks häälekandjaks sai Morr Music). Sööbivalt maagiline asi. 

8.0 (7.5-8.5)

7/02/2022

Martin Rach And His Imaginary Band – Year of the Goat (2012/2022)



  • Free jazz
  • Improvised music 
  • Avant-garde 
  • Post-psychedelic 
  • Cool jazz 
  • Electronic 
  • Improvised noise 
  • Experimentalism 

Leedu underground-äss Martinas Rakshtinas on tagasi oma kujuteldava ansambliga, ent muusika ei ole siin kujuteldav. Paneb püsti peo...peo, millel on siiski üsna vähe ühist arusaamaga traditsioonilisest peost. Ei ole siin ei pealiskaudset tümpsu ega ullikeste meloodiaid, ei (pool)paljaid naisi ega jommis mehi. Ei haise Martini muusika ei liisunud higi ega teiste kehavedelike järele, vaid siit paiskuvad ajud kuulajale näkku. Turvapadjana, maandamaks käesoleva ajastu inimese üsna trööstitut väljavaadet identiteedi, majanduse, poliitika ja sõja, haiguste leviku ja elu mõtte osas. Jätkates aju-temaatikat, siis Saksa legendid CAN illustreerisid bioloogilise kompuutri oma klassikalise albumi “Tago Mago” kaanepildile, mis ilmselgelt pidi enne albumi kuulamist täitma funktsionaalset eesmärki (pärast kuulamist on sellel paremal juhul illustratiivne väärtus, pigem juba tautoloogiline osutus). Aga jah, CAN`i tserebraalse albumi kõige eksperimentaalsemate lugude “Aumgn” ja “Peking O” elektroonilised impulsid ja destruktiivne impulsiivsus on kandunud käesolevale üllitisele, mis teisalt vormiliselt langeb rohkem ühte Miles Davis`e ja John Coltrane`i eksperimentaalse vabajätsuga (nt vastavalt “On The Corner” ja “Infinity”). Ühelt poolt sirgjooneline elektrooniline impulss liuglemas-siuglemas ja kuju muutmas häbitult esiplaanil sama häbitute saksofonide ja trompetite vahel; tagaplaanil taovad-laovad trummid rohkem- või vähemhullunud biiti. Loos “Night of Satyrs” ümiseb ameeriklanna Holly Stewart (artistinimega h stewart) (kokku)langevate struktuuride vahel (kahjuks on huvitav kansaslanna tänaseks päevaks meie seast lahkunud –mälestamiseks on ta albumitega võimalik peaasjalikult tutvuda legendaarse netileibeli Clinical Archives`i vahendusel). Veelgi üldisemalt väljendudes – sama häbitult näeme Martinit ennast oma mina ümber kujundamas. Võttes arvesse Leedu artisti varasemat loomingut tuleb nentida, et konkreetse mina võimalikuks tegemine oli temasse varasemalt kätketud. On siin teisigi kätkemisi, mis on reaalsuseks võrsunud. Nt loos “Whores of Chiron” kangastuvad Chicago postroki mustrid, mis teatavasti on tugevalt mõjutatud Tuulise linna (eksperimentaal)jätsu-skeenest (õigupoolest johnmcentirelikud vibrafonihelid sugenevad loo lõpus, enne seda udjatakse armutult jätsu kõige uljamate elementidega). Lisaks veel võib leida sarnasusi nii avangardistliku müra armastava hiphopi (a la Dälek ja Death Grips), fantaasiarohke ent samas mõõdutundelise improvisatoorse müramuusika (a la Borbetomagus) kui ka pöörase metallisti Mike Patton`iga seotud projektid Fantômas ja Mr. Bungle. Võib ilmselt jääda mulje 9-loolisest albumist kui orgastilisest mürgeldamisest – mis see põhiplaanis ongi – jooksevad sageli piksevardana läbi jahejätsu mahedad toonid. Kuigi siinkirjutaja on välja noppinud nimesid nagu rosinaid saiast ei tähenda see, et Martin oma kujuteldavate bändikaaslastega oleks seda teinud. Tulemus on igati suurepäraselt komponeeritud, st efektne, mitmekesine ja sügav, samas õmblusteta ja voolav. Nägu tõmbub kuulajal naerule; nagu ilmselt ka artistil, kui ta seda lõi. Mõneti paradoksaalselt toob see pöörane album Martin Rach`i rohkem keskpõrandale kui mehe varasem abstraktne looming (pigem helikunst kui muusika); st liikudes konkreetsema ja laiemalt aktsepteeritud muusikasfääri manu. Sisuliselt veatu, olles seni üks tõsiseltvõetavamaid kandidaate parima albumi tiitlile aastal 2022. 

9.0 (8.0-10.0)

6/25/2022

Archenterum – Paradoxe 29A (2012)



  • Death metal 
  • Hardcore 
  • Progressive death metal 
  • Technical death metal 
  • Crust punk 

Kuidas määratleda-piiritleda terminit "ekstreemne metal-muusika"? R2 saate Muusikanõukogu 2021. aastat kokkuvõtvas saates tõstatus see küsimus, ning Tõnis Kahu määratles sisuliselt seda väljendamise võimatuse või lausumise piiratusena. See on kahtlemata huvitav ent ebapopulaarne seisukoht, kuna metal-muusika meie kujutluses taandub lõppude lõpuks energiale ja agressiivsusele. Juhul kui see väljendamise piiratus viib pingeseisundini, mis tekitab artistis piisavalt meeleheidet ja vimma ning see inspireerib valu väljendamist, siis võiks selle seisukohaga nõustuda. Brutaalse metal-muusikaga on ühelt poolt probleem ja teisalt ka lihtne arusaam, et muusika on niikuinii oma füüsilistel piiridel (mida ületada ei ole võimalik). Brutaalse metal-muusika näide võiks taanduda printsiibile, et iga artist püüab taas leiutada nimetatud žanri piirides. Naiivne ent tõhus – lähtudes detsibellide kõrgusest ja lakkamatust testosterooni mulksumisest. Antud kirjeldusest justkui järelduks, et ühes või teises ekstreemžanris valitseb hallus ja vaimuvaesus. Hallus või mustvalge visuaalia pigem toidab, ning kunagisest ajutisest paavstide residentsist Avignon`ist pärit Archenterum'i 6-loolist analüüsides tuleb nentida tehnilise ja progressiivse ümberlülituste oskust death metal'i mängumaal. Ning aeg-ajalt tõmmatakse death metal'i luudelt liha, et tuua esiplaanile hardcore-nimelise esivanema mässav hing. Tehniliselt osav ja emotiivselt enda alla mattev – see on selle üllitise alustugi ja mõte. Selles on kõikematvat musta lumma luudes. 

8.5 (8.0-9.0)

2/23/2022

Plumerai – Marco Polo (2016)



  • Shoegazing 
  • Alternative rock 
  • Indie rock 

Boston'i ansambli 4-looline üllitis 16-minutilise EP raames – koos tollal uue (nais)laulja ja trummariga, et ristida koosseis sisse. Sissesulamine läks õlitatult, kuna tegu on soliidse rokküllitisega, milles on nii rihve, musklit, meloodiaid kui vokaalset ornamentikat ja naiselikku sensuaalsust. Konkreetsemalt meenutab Briti legendit The Sundays, kellele sarnaselt meeldis flirtida kingapõrnitsemismuusikaga, päriselt sinna kuulumata. Aga mõlema bändi varjust kumab esile veelgi legendaarsem suurus – Cocteau Twins. Ei oleks vale seda EP'd nimetada Šoti trio lihtsustatud versiooniks – seda nii pillide käsitlemist kui ka vokaalset lähenemist silmas pidades. Aga see nentimine ei ole etteheide ega punktide mahaarvamine. Viitsiksin seda kuulata igal kolmapäeval. Hea asja üllitas Silber Records. 

7.5 (7.0-8.5)

9/15/2021

Lately Kind Of Yeah – Poindexter (2012/2019)



  • Indie rock 
  • Avant-rock 
  • Art rock 
  • Lo-fi 
  • Singer-songwriter 
  • Post-rock
  • Americana
  • Minimalism
  • Post-psychedelic 
  • Drone rock
  • Shitgaze 
  • Experimental rock 
  • Alternative rock 
  • DIY 

“Twin Peaks`is” oli meeleolukas episood, kus kaks palgamõrvarit olmetüli käigus ühe suva jorsi poolt tänaval auklikuks lasti. Selle peale üks Mitchum`i vendadest – kes seda episoodi juhuslikult pealt nägid – ütles teisele, et mis paganama kohta me sattunud oleme!? Teine vend manitses seepeale, et saa aru – inimestel on stress. Äkki Lately Kind Of Yeah`i tüübil oli seda 16-loolist albumit (Vulpiano Records`i täke) tehes samuti depressioon – kõlab ju autentselt, kõlab ju hingestatult ning teisalt apaatselt; kahinad-sahinad ning ilmselgelt tuima pilgu saatel lauldud laulukesed (niipalju kui neid seal on) heidavad valgust võimalike destruktiivsete meeleolude esilekerkimisele ja olemasolule. See on nagu elutsüklite vaheldumise nentimine ja kirjeldamine inimese elus – kuni keegi nähtamatu sellele käe ette paneb. Närid tühjalt vaimu, ning selleks korraks siis kõik. LKOY puhul on vaimu närimine olnud viljakas – kui kümmekond korralikku albumit (sh eksperimentaalelektroonika-ämbient-albumid) on selle käigus maha saadud. Käesoleval lohistab ta kitarridega transgressiivseid mustreid, nihestatud keskkondi ning kummastavaid meeleolusid esile manades – nii lummavast Ameerika kitarriprimitivismist, kuulsusrikkast kodus salvestamise traditsioonist, tektoonilisest minimalismist kui “õige” muusika ja “korralike” produtseerimisvõtete põlgusest inspireerituna. Sitaks hea.

9/14/2021

LFC – Ancient Spirits Of The World (2012)



  • Psych-rock 
  • Blues rock 
  • Avant-blues 
  • DIY 
  • Avant-rock 
  • Improvised music 
  • Experimental rock 

Brass Lucas Pastina näikse olemuslikult tegevat vahet oma kahel kehastusel. Üks ilmneb passinime all ning teine on pöörane alter ego elik Lucas Fucking Crazy. Tõepoolest, fucking crazy viimased kümme aastat olnud. Pärisnime all ilmunud kraam on hillitsetum-mõõdukam. Ta äratab üles vanad vaimud, vähem- ja rohkem seestunud blues'i hinged. Alates Howlin' Wolf'ist kuni Captain Beefheart'ini. Kõhedusttekitavad ristteed keskööl ja viljatud kõrbemaastikud liiva silma paiskavate tuuleiilidega. Siin ta siis lakkamatult improviseerib elektrikitarril ja oigab-jaurab-koriseb-ägiseb-uriseb, otsides hingelist tasakaalu 12 loo vältel, mis lõppude lõpuks sulanduvad justkui üheks lõputuks looks. Kardate, et blues rock võib olla korrumpeerunud-kommertsialiseerunud? Eelistage siis LFC muusikat, kuna siin neelatakse päriselt muda. See ei ole ainult vaimline sfäär, see on ka füüsiline valu.

8/14/2021

Chord – Year As A Ghost (2012)




  • Ambient pop
  • House 
  • Organic electronica 
  • EDM 
  • Electronic music 
  • Dub 
  • Chilltronica 

Michael Pettit'i (üks pool duos Overcast Sound) seitsmelooline üllitis sildab sügavamaid klubihoovusi ja pealiskaudsemat pop-mentaalsust. Korjates sulneid elemente deep house'ist, ämbiendist ja dub'ist, et käänata-väänata neid elektroonilise tantsumuusika sagedustele ja laiatarbehaussmuusikale lähemale. Sügavus konverteeritakse pompöösseks žestiks, et liikuda ööpimedusest päikesevalgusesse. Ei, seda ei tee Pettit häbitult ja lihtlabaselt, säilitades kontrollitud sammu sellel libedal teel. Klaveriakordid siin-seal rõhutavad eespoolmainitud kavatsust. Tegelikult võib suisa nentida, et artist teadlikult flirdib EDM-võimalikkusega, samas seda realiseerimata (ühe loo erandiga). Ühe träki taamal kõlab jutuvada ning müntide kõlin, mille mõte ilmselt seisneb selles, et heli ei haise. Tegelikkuses, jah, heli võib vägagi lehata. On hõllanduslikke elektroonikapalu, mis kiirema rütmi korral muutuksid elektrohausiks. Siia on peidetud teisigi üleminekukohti ja pulbitsevat potentsiaali. Üllitise on reliisinud basic_sounds.

7/17/2021

[ DOG STAR MAN ] – Disco After Disco (2012)



  • Dada pop
  • Post-punk 
  • Art punk 
  • Electronic 
  • Art pop 
  • No wave 
  • Punk funk 
  • Post-disco 
  • Experimental pop 
  • Dub 
  • Art rock 

Ei, tegu ei ole Suede'i järjekorras teise albumi modifikatsiooni või mis iganes teisendiga, mistõttu otsingusse tuleb sisestada sõnad õiges järjekorras, et oleks võimalik see seitsmelooline album netisügavustest üles leida. Ilmselt bändinimi on inspireeritud samanimelisest Stan Brakhage`i neljaosalisest eksperimentaalfilmide seeriast. Fraas "disko disko järel" justkui osutaks lõputule tümakale ja murtud biitidele, aga Itaalia projekti album dekonstrueerib tantsumuusikat postpungi vaimus. Tantsulise postpungi vaimus. Staccato-kidrad jah, ent põhiline on mässav vaim heakskiidetud vormi vastu. Kõrvale ja sekka ka dada-hullust ning näputäis dub-värelust, mis niikuinii kuuluvad postpungi tohutu valemi alla. Kuidas see buliimiline eelistuste virvarr ekstsentrilises popvalemis maksimaalselt efektiivselt realiseerida? Ekstsentrilisus on lahe, ent jääb lihtlabaseks poosiks, kui liha ehk vormi selle taga ei ole. Siin õnneks seda on. On. On. Albumi on üllitanud Itaalia leibel S P E T T R O rec. 

Sun Sister – ePop023 (2012)



  • Indie rock 
  • Alternative rock 
  • Psychedelic 
  • Lo-fi 
  • Cover 

Vaadates Fitchburg'st, Massachussetts'st pärit USA neliku pilti plaadifirma EardrumsPop'i koduleheküljel, jääb mulje, et Sun Sister'i eestvedajaks on indiheeros Robin Guthrie, kes värvas kaaslasteks pornokunni Ron Jeremy, staarnäitleja Matthew McConaughey ning ühe suva, aga hästi laulva naisterahva. See daam laulab tõesti vägevalt ja sugereerivalt iseenesest meisterlike kidra- ja trummiseadete ees. Kõlab kohati kui lounge-Cardigans, kui väga analoogiat välja punnitada. EardrumsPop'i traditsioonile omaselt on üks lugu kolmest kaverversioon – antud juhul High Dart'i "Room Service" (vastupandamatult ragisev lo-fi mürapopp). Mõnus kuulamine igal juhul.

3/14/2021

IUMA: Vardoger (2012)



  • Trance 
  • Electronic dance music 
  • Progressive trance 
  • Hardstep 
  • Hard electro 
  • Tekno 
  • Electronic music 

See kuuelooline üllitis pärineb seesuguse obskuurse leibeli nagu Internet Underground Music Archive – IUMA) alt, mis omakorda pesitseb Archive.org all. Ei ole plaadiümbriseid, ei ole väljaannete nimetusi. Kuivõrd neid üleüldse saab albumiteks pidada – Vardoger`i oma koosneb erinevatel aegadel komponeeritud lugudest (13 kuu vältel aastatel 2003-2004), mis siis on ühte kausta kogutud. IUMA tuntuimaks artistiks võib pidada Šoti baggy/indie dance-punti The Wordsmiths, kes juba 1990.aastal andis välja nende ainsaks jäänud stuudioalbumi “Penicuik 1990”. Pärast kuulamist võib seda siiski tervikuks pidada, kuna muusikaline käekiri evib samasust. Siin on tränssi ja teknot, vähem elektrot; mis siis on üksteisest läbi imbunud. Samas ei ole see stilistiliselt Saksa trääns – maitsekust on rohkem ja helilist buliimiat vähem. Või ei ole ka – eks see ole maitseasi tegelikult. Samas megalomaniakaalsust on siin piisavalt, et seda pretensioonikaks hinnata. Parim lugu on kahtlemata “Cheeze Factor”, milles on kiirendatud nii otseses kui kaudses mõttes. Kaudses mõttes küttega üle vindi keeratud, aktselereeritud ülevuse ja obstsöönsuse piirialadele. Nii see on – kuulake ka teisi IUMA üllitisi.

1/29/2021

(o)†hers – ON THE TRAIL OF VIOLENCE (2012)



  • Witch house 
  • Avant-garde 
  • Newbreed 
  • Dark electro 
  • Drag house 
  • Experimentalism 
  • Electronic music 
  • Musique concrète

See album on kas nõide täis või suisa Põrgu eeskoda. Keskmised ja madalad bassisagedused segatuna konkreethelide ja inimhäälteseguse helimassiiviga. Ja moonutatud hääled, mis kuuluvad ilmselt üleloomulikele isenditele. Kogu see kupatus on tervislikult pahaendeline erinevalt enamusest peavoolumuusikast, mis on heaendeliselt ebatervislik. Witch house oli viimane suur muusikaline liikumine, mis on ka andnud enam-vähem derivaate nagu vaporwave. Ka sellel albumil segunevad witch house'i selgroo moodustavad tumeelektro ning süntpopp retrofuturistlike heliheietustega. Ja popp omas kastmes on siin tõepoolest esindatud – iseasi, kas eesmärgina omaette või pelga opereerimisvahendina. On isegi võetud üles tuntud laulujoru, aga kriipivas ja üleloomulikus võtmes. Loomulikult lööb albumil välja ka žanrile iseloomulik müra, industriaali ja black metal'i DNA. Ning viimane annab albumile tolle vastupandamatu võnke. Nagu täissulis kurjus õitseks täiskuu ajal. Kas pole ilus? Eriti pärast seda, kui Donald'i tuumaseen on haihtunud Parise taevas.